KUIDAS VINGE VETELPÄÄSTJA SÜNDIMATA JÄI

Olles pärast Tenerifele kolimist (maandusime siin oma kimpsude-kompsude ja üheotsapiletiga 2015. aasta 20. veebruaril) kaks kuud logelenud ja niisama ringi vaadanud, tekkis soov leida mingi töö. Seda enam, et kogemata märgatud vetelpäästekursuste reklaam manas silme ette pildi lainetevahtu sööstvast ning haikala lõugade vahele sattunud suplejaid päästvast päevitunud sangarist, kes teinekord ka ookeanimöllus uppumisohtu sattunud senjoriitasid romantiliselt kätel kandes kaldaliiva poole kahlab... Noh, umbes midagi sellist nagu maailmakuulus sekspomm David Hasselhoff oma parimatel päevadel, kunagises Rannavalve-seriaalis.

Pilet päikselisse tulevikku

Niisiis, vetelpäästekursuste reklaamkuulutus. Rannad, basseinid ja puhas loogika: diplomeeritud vetelpäästja lihtsalt peab sel puhkusesaarel olema kuum ning nõutud kaup. Kuulutusel ära toodud kodulehte uurides selgus siiski, et tulevastele ookeanisangaritele on seatud karmid nõuded. Märksa jõukohasem näis olevat kolm nädalat kestev basseinide ja veeparkide vetelpäästjate kursus (ausalt öeldes - ega reaalses elus haikalaga meelsamini tegemist ei teekski). Seda enam, et koduleht julgustas: sellel kursusel osalemiseks ei pea teie ujumisoskus võrduma olümpiavõitjate omaga.
Basseini- ja veepargivetelpäästja. Mmmm... See tähendab ju sümpaatselt lühikesi tööpäevi, haruharva (kui üldse) ette tulevaid ohtlikke olukordi, omakorda sellest tulenevat muretut tiksumist kusagil basseiniveerel, teadjamate jutu järgi umbes 1000 eurost palka ja takkaotsa veel ka diplomit, mis tööotsija ees nii mõnegi ukse sel kaunil saarel ristseliti lahti lööb. Kui see ei ole pilet päikselisse tulevikku, siis mis see on!?
Pole kahtlust - see on elu võimalus!!!
Vetelpäästjate koolituskeskusse tehtud kontrollkõne sütitas indu veelgi: veel on kursustel vabu kohti! Mis siin muud kui 250 eurot õppemaksuraha tagataskusse, järgmisel hommikul vudinal bussi peale ja kurss Tenerife Lõuna lennujaama külje all asuvale Los Abrigose linnakesele. Just siin asub Centro Canario de Formación Marítima, Kanaari saarte juhtiva vetel- ja kõiksugu muude päästjate koolitusettevõtte kontor ning õppekeskus.

Ah et asi polegi nii lihtne...

„Hellõu! Soovin maksta basseinide ja vetelpäästjate kursuste eest,“ sai kontorisse sisenedes reipalt teatatud (põimides seejuures inglisekeelsesse lausesse hoolikalt pähe tuubitud hispaaniakeelse kursuse nime - El Curso Básico de Socorrista de Piscinas y Parques Acuáticos).
Vastuvõtulaua-neiu naeratas säravalt ja püüdis üle minna hispaania keelele. See katse kiilus juba vähem kui minutiga tulevase vetelpäästja nigela keeleoskuse taha kinni. Ja oh häda! – inglise keeles jätkunud vestlus lõi unistuste kristallpalee seintesse iga lausega üha uusi pragusid.
„Põhimõtteliselt võime me teid vastu võtta,“ selgitas neiu. „Aga väga suure tõenäosusega ei suuda te sooritada hispaaniakeelset kursuse lõpueksamit. Sest eksam koosneb paljudest vetelpäästet ja esmaabi puudutavatest küsimustest ning vastustest.“
Ah sa süda. Eksam. Suures vetelpäästetuhinas ei tulnud selle pealegi...
„Lühidalt – kursuse eest makstes võtate te riski oma raha lihtsalt kaotada,“ andis neiu lahkelt naeratades järgmise hoobi.
„Aga ma oskan väga hästi vene keelt. Saarel on arvukalt Vene turiste ja on hea, kui keegi nendega suhelda oskab,“ sai letti lajatatud ainus, antud olukorras juba ilmselgelt hädisevõitu trump.
„Seda küll,“ nõustus neiu. „Aga igapäevatöös tuleb teil ju suhelda kolleegidega mitte vene vaid hispaania keeles, saada väga selgelt aru korraldustest ja ülesannetest.“
Põmm.

Eesti mees ei jäta jonni

Ilmselt olnuks mõistlik loobuda, kuid eesti mees ei jäta jonni. Kui on eksam, siis on järelikult olemas ka õppematerjalid. Mingi raamat või midagi sellist. Nii saigi neiult välja nuiatud basseini- ja veepargivetelpäästjate kursuse õpik. See ei olnud kuigi paks, aga oli see-eest hispaania keeles.
„Ma tõlgin selle raamatu ära, õpin selgeks ja tulen siia tagasi, “ sai neiule lubatud. „Siis, kui teil algavad järgmised kursused.“
Järgmised kursused on suvel, selgus. See tundus sobivat!
Aga neiu jätkas: „Kursusel tuleb läbida ka ujumiskatsed. Üks katse tähendab 200 meetri läbimist vabatehnikas vähem kui viie minutiga. Ja teine katse on ujumine vee all. Ühe hingetõmbega tuleb ujuda vee all 25 meetrit.“
Vetelpäästjakursuste koduleht ei luisanud. 200 meetrit alla viie minuti ei ole tõepoolest olümpiavõidu vääriline tulemus. Süüvimata ujumismaailma värskeimatesse tulemustesse, toome siinkohal siiski mõned suvalised näited lähiajaloost. Sakslane Paul Biedermann püstitas 2009. aastal 50 meetrises basseinis 200 meetri vabaujumise maailmarekordiks 1.42,00. Ameeriklane Aaron Peirsol püstitas samal aastal maailma tippmargi seliliujumises ajaga 1.51,92. Päris uhked tulemused. Ja väga palju alla viie minuti. Lootust seega, vähemalt teoreetiliselt, justkui oleks.

Vanus ei pruugi olla oluline

Siinkirjutaja oma isiklikke näitajaid ei teagi. Ujumistrennis pole kunagi käinud ja viimati sai aja peale ujutud koolis kehalise tunnis. See oli väga-väga ammu. Tulemusi ei mäleta, aga kindlasti ei saanud see olla midagi säravat. Vahepealsetel aastatel on ikka vahel rannas käidud, pisut laisalt solberdatud...
Krooli ei valda – kiire, aga nõme stiil. Käis juba koolis närvidele, vesi kipub ninna ja kurku. Liiga raske.
Konna ujuda – vaat see on mõnus. Mis sest, et mitte kuigi tempokas. Ka selili on hea. Tõmbad rahulikult, liigud, tõmbad rahulikult teise käega, liigud jälle... hingata saab vabalt. Ja pealegi - hotellide basseinid on avarad, ent nad ei ole hiiglaslikud. Võimsa hoojooksu puhul võib abivajajani või talle päris lähedale hüpata ka sisuliselt ujumata. Teoreetiliselt.
Aga aja peale... 200 meetrit alla viie minuti... Jumal teab... Peaks igaks juhuks proovima.
„Ma ei tea, kui kiiresti ma ujun. Ma pean end testima,“ mõmisesin registreerijaneiule. Vastuseks kuulsin loo kellestki 52aastasest daamist, kes olla nende maja kursustel ujumiskatsed sooritanud nagu naksti. „Näete, vanus pole tegelikult oluline,“ lisas neiu julgustavalt.
Sedan`d küll...
Lõpetuseks võttis neiu mu telefoninumbri ja lubas helistada, kui järgmiste basseini- ja veepargivetelpäästjate kursuse toimumisaeg lõplikult paika saab. Mina aga kobisin koju, et koduses basseinis ette võtta inimkatsed: 25 meetrit vee all ning 200 meetrit vabatehnikas – on need ikka kontimööda või siiski mitte?

Rängad inimkatsed alaku!

Kiirustada ei maksa. Kõik me teame, et tipptulemuse saavutamise üheks oluliseks eelduseks on õige psühholoogiline häälestatus-ettevalmistus. Nii sai lastud asjal nädalake settida. Ja siis saabus Tõehetk.
Meie maja basseini pikkuseks sai mõõdetud 18 meetrit. Allveeujumisnormi täitmiseks piisab seega ühest basseinipikkusest, millele tuleb lisada jupike tagasiteed. 200 meetri vabatehnika puhul aga tuleb läbida 11 otsa. Kui see õnnestub viie minutiga, on see suurepärane (ehkki juba pikki aastaid kestnud mugavatest eluviisidest tulenevalt väheusutav). Kui viis minutit läheb „lõhki“ mõistlikkuse piires, on lootust. Kui aega kulub haletsusväärselt palju, näiteks 5 asemel 15 minutit, on kõik kadunud...
Niisiis. Esimene distants: 25 meetrit vee all.
Mauhh!!!
Vee all sai punnitatud nii mis jube. Õlavarred ähvardasid pingutuse tulemusel kehast eralduda, hapnik sai peagi otsa ja enne basseini teise otsa jõudmist tuli alla vanduda. Samas – masendavalt palju puudu ei jäänudki, vast kolmandik basseinipikkust. See on treenitav. Ja kui lisaks maha jätta suitsetamine... Siin võib olla potentsiaali!
Teine distants: 200 meetrit vabalt.
Karsumm!!!!
Taktikaliselt geniaalne lahendus näis olevat ujuda esimene basseinipikkus konna, järgmine selili ja-nii-edasi. Et viie minuti graafikus püsida, tulnuks hoida tempot enamvähem 30 sekundit ühe basseinipikkuse kohta. See teinuks lõpptulemuseks 5,5 minutit, vaja oleks sel juhul olnud vaid veidi treenida ja muretu vetelpäästjakarjäär võinuks terendada kusagil käeulatuses...
Esimene ots: 36 sekundit. Teine ots: 24 sekundit. Võimas!!!!!
Kolmas ots: 30 sekundit... Siis aga algasid murdumine ning allakäik. Neljas ots võttis 44 sekundit ja sisetunne ütles, et 30 sekundi peale tagasi ei pungesta end enam ei ussi- ega püssirohuga. Viies ots... Tempo rauges veelgi. Oeh...
Et 8, 10 või 15 minutiga läbitud 200 meetril ei oleks olnud vähimatki mõtet, sai koormav inimkatse katkestatud. Hädine lõpp.

Unistuste hale kokkukukkumine

Niipalju siis päikselisest tulevikust, sümpaatselt lühikestest tööpäevadest, haruharva (kui üldse) ette tulevatest ohtlikest olukordadest, omakorda sellest tulenevast muretust tiksumisest kusagil hotellibasseini veerel, teadjamate jutu järgi umbes 1000-eurosest palgast ja diplomist, mis tööotsija ees nii mõnegi ukse sel kaunil saarel ristseliti lahti lööks.
Loo moraal ütleb, et tuleks käia tihemini ujumas ja seda tehes rohkem pingutada. Sellega on asi klaar.
Aga mis sai vetelpäästekursuse õpikust? Kui olla aus, siis mitte midagi. Seda sõnaraamatuga tõlkides läinuks ilmselt enne Issanda päike looja kui tagakaas paistma hakanuks.
Küll aga sai end registreeritud kohaliku omavalitsuse poolt korraldatavatele, sisserännanutele mõeldud hispaania keele kursustele.
*
P.S. Juuresoleval fotol on kujutatud 200 meetri distantsi hoogsat algust. Sel hetkel näis tulevik veel helge olevat.

KUIDAS TENERIFELE TULLA?

Loe soovitusi soodsate lennupiletite leidmiseks SIIT.

KUST OTSIDA PUHKUSEMAJUTUST?

Loe selle kohta SIIT.

MIDA TENERIFEL TEHA?

Loe soovitusi SIIT.

Loe soovitusi SIIT.

MILLINE ON TENERIFE KLIIMA?

Loe selle kohta SIIT.