KUIDAS VINGE VETELPÄÄSTJA SÜNDIMATA JÄI
Et end Tenerife tööjõuturul võimalikult atraktiivseks muuta, tekkis kuldaväärt idee omandada kohapeal kehtiv vetelpäästja kutsediplom. Ent ilusaks helesiniseks unistuseks ja hädiselt läbikukkunud katseks see jäigi. Miks?
Olles pärast Tenerifele kolimist (maandusime siin oma kimpsude-kompsude ja üheotsapiletiga 2015. aasta 20. veebruaril) kaks kuud logelenud ja niisama ringi
vaadanud, tekkis soov leida mingi töö. Seda enam, et kogemata märgatud vetelpäästekursuste
reklaam manas silme ette pildi lainetevahtu sööstvast ning haikala lõugade
vahele sattunud suplejaid päästvast päevitunud sangarist, kes teinekord ka ookeanimöllus
uppumisohtu sattunud senjoriitasid romantiliselt kätel kandes kaldaliiva poole
kahlab... Noh, umbes midagi sellist nagu maailmakuulus sekspomm David
Hasselhoff oma parimatel päevadel, kunagises Rannavalve-seriaalis.
Pilet päikselisse tulevikku
Niisiis, vetelpäästekursuste reklaamkuulutus. Rannad, basseinid ja puhas
loogika: diplomeeritud vetelpäästja lihtsalt peab sel puhkusesaarel olema kuum
ning nõutud kaup. Kuulutusel ära toodud kodulehte uurides selgus siiski, et tulevastele
ookeanisangaritele on seatud karmid nõuded. Märksa jõukohasem näis olevat kolm
nädalat kestev basseinide ja veeparkide vetelpäästjate kursus (ausalt öeldes - ega reaalses elus haikalaga
meelsamini tegemist ei teekski). Seda enam, et koduleht julgustas: sellel
kursusel osalemiseks ei pea teie ujumisoskus võrduma olümpiavõitjate omaga.
Basseini- ja veepargivetelpäästja. Mmmm... See
tähendab ju sümpaatselt lühikesi tööpäevi, haruharva (kui üldse) ette tulevaid ohtlikke olukordi, omakorda sellest
tulenevat muretut tiksumist kusagil basseiniveerel, teadjamate jutu järgi umbes
1000 eurost palka ja takkaotsa veel ka diplomit, mis tööotsija ees nii mõnegi
ukse sel kaunil saarel ristseliti lahti lööb. Kui see ei ole pilet päikselisse
tulevikku, siis mis see on!?
Pole kahtlust - see on elu võimalus!!!
Vetelpäästjate koolituskeskusse tehtud kontrollkõne
sütitas indu veelgi: veel on kursustel vabu kohti! Mis siin muud kui 250 eurot õppemaksuraha tagataskusse, järgmisel hommikul
vudinal bussi peale ja kurss Tenerife Lõuna lennujaama külje all asuvale Los
Abrigose linnakesele. Just siin asub Centro Canario de Formación Marítima,
Kanaari saarte juhtiva vetel- ja kõiksugu muude päästjate koolitusettevõtte
kontor ning õppekeskus.
Ah et asi polegi nii
lihtne...
„Hellõu! Soovin maksta basseinide ja vetelpäästjate kursuste eest,“ sai kontorisse
sisenedes reipalt teatatud (põimides seejuures inglisekeelsesse lausesse
hoolikalt pähe tuubitud hispaaniakeelse kursuse nime - El Curso Básico de Socorrista de Piscinas y Parques Acuáticos).
Vastuvõtulaua-neiu naeratas säravalt ja püüdis üle
minna hispaania keelele. See katse kiilus juba vähem kui minutiga tulevase
vetelpäästja nigela keeleoskuse taha kinni. Ja oh häda! – inglise keeles
jätkunud vestlus lõi unistuste kristallpalee seintesse iga lausega üha uusi
pragusid.
„Põhimõtteliselt võime me teid vastu võtta,“
selgitas neiu. „Aga väga suure tõenäosusega ei suuda te sooritada
hispaaniakeelset kursuse lõpueksamit. Sest eksam koosneb paljudest vetelpäästet
ja esmaabi puudutavatest küsimustest ning vastustest.“
Ah sa süda. Eksam. Suures vetelpäästetuhinas ei
tulnud selle pealegi...
„Lühidalt – kursuse eest makstes võtate te riski
oma raha lihtsalt kaotada,“ andis neiu lahkelt naeratades järgmise hoobi.
„Aga ma oskan väga hästi vene keelt. Saarel on
arvukalt Vene turiste ja on hea, kui keegi nendega suhelda oskab,“ sai letti
lajatatud ainus, antud olukorras juba ilmselgelt hädisevõitu trump.
„Seda küll,“ nõustus neiu. „Aga igapäevatöös tuleb
teil ju suhelda kolleegidega mitte vene vaid hispaania keeles, saada väga
selgelt aru korraldustest ja ülesannetest.“
Põmm.
Eesti mees
ei jäta jonni
Ilmselt olnuks mõistlik loobuda, kuid eesti mees ei jäta jonni. Kui on
eksam, siis on järelikult olemas ka õppematerjalid. Mingi raamat või midagi
sellist. Nii saigi neiult välja nuiatud basseini- ja veepargivetelpäästjate
kursuse õpik. See ei olnud kuigi paks, aga oli see-eest hispaania keeles.
„Ma tõlgin selle raamatu ära, õpin selgeks ja tulen
siia tagasi, “ sai neiule lubatud. „Siis, kui teil algavad järgmised kursused.“
Järgmised kursused on suvel, selgus. See tundus
sobivat!
Aga neiu jätkas: „Kursusel tuleb läbida ka
ujumiskatsed. Üks katse tähendab 200 meetri läbimist vabatehnikas vähem kui
viie minutiga. Ja teine katse on ujumine vee all. Ühe hingetõmbega tuleb ujuda
vee all 25 meetrit.“
Vetelpäästjakursuste koduleht ei luisanud. 200
meetrit alla viie minuti ei ole tõepoolest olümpiavõidu vääriline tulemus.
Süüvimata ujumismaailma värskeimatesse tulemustesse, toome siinkohal siiski
mõned suvalised näited lähiajaloost. Sakslane Paul Biedermann püstitas 2009.
aastal 50 meetrises basseinis 200 meetri vabaujumise maailmarekordiks 1.42,00.
Ameeriklane Aaron Peirsol püstitas samal aastal maailma tippmargi
seliliujumises ajaga 1.51,92. Päris uhked tulemused. Ja väga palju alla viie
minuti. Lootust seega, vähemalt teoreetiliselt, justkui oleks.
Vanus ei
pruugi olla oluline
Siinkirjutaja oma isiklikke näitajaid ei teagi. Ujumistrennis pole kunagi
käinud ja viimati sai aja peale ujutud koolis kehalise tunnis. See oli
väga-väga ammu. Tulemusi ei mäleta, aga kindlasti ei saanud see olla midagi
säravat. Vahepealsetel aastatel on ikka vahel rannas
käidud, pisut laisalt solberdatud...
Krooli ei valda – kiire, aga nõme stiil. Käis juba
koolis närvidele, vesi kipub ninna ja kurku. Liiga raske.
Konna ujuda – vaat see on mõnus. Mis sest, et mitte
kuigi tempokas. Ka selili on hea. Tõmbad rahulikult, liigud, tõmbad rahulikult
teise käega, liigud jälle... hingata saab vabalt. Ja pealegi - hotellide
basseinid on avarad, ent nad ei ole hiiglaslikud. Võimsa hoojooksu puhul võib
abivajajani või talle päris lähedale hüpata ka sisuliselt ujumata.
Teoreetiliselt.
Aga aja peale... 200 meetrit alla viie minuti...
Jumal teab... Peaks igaks juhuks proovima.
„Ma ei tea, kui kiiresti ma ujun. Ma pean end
testima,“ mõmisesin registreerijaneiule. Vastuseks kuulsin loo kellestki
52aastasest daamist, kes olla nende maja kursustel ujumiskatsed sooritanud nagu
naksti. „Näete, vanus pole tegelikult oluline,“ lisas neiu julgustavalt.
Sedan`d küll...
Lõpetuseks võttis neiu mu telefoninumbri ja lubas
helistada, kui järgmiste basseini- ja veepargivetelpäästjate kursuse
toimumisaeg lõplikult paika saab. Mina aga kobisin koju, et koduses basseinis
ette võtta inimkatsed: 25 meetrit vee all ning 200 meetrit vabatehnikas – on
need ikka kontimööda või siiski mitte?
Rängad inimkatsed
alaku!
Kiirustada ei maksa. Kõik me teame, et tipptulemuse saavutamise üheks
oluliseks eelduseks on õige psühholoogiline häälestatus-ettevalmistus. Nii
sai lastud asjal nädalake settida. Ja siis saabus
Tõehetk.
Meie maja basseini pikkuseks sai mõõdetud 18
meetrit. Allveeujumisnormi täitmiseks piisab seega ühest basseinipikkusest,
millele tuleb lisada jupike tagasiteed. 200 meetri vabatehnika puhul aga
tuleb läbida 11 otsa. Kui see õnnestub viie minutiga, on see suurepärane (ehkki
juba pikki aastaid kestnud mugavatest eluviisidest tulenevalt
väheusutav). Kui viis minutit läheb „lõhki“ mõistlikkuse piires, on
lootust. Kui aega kulub haletsusväärselt palju, näiteks 5 asemel 15
minutit, on kõik kadunud...
Niisiis. Esimene distants: 25 meetrit vee all.
Mauhh!!!
Vee all sai punnitatud nii mis jube. Õlavarred
ähvardasid pingutuse tulemusel kehast eralduda, hapnik sai peagi otsa ja enne
basseini teise otsa jõudmist tuli alla vanduda. Samas – masendavalt palju puudu
ei jäänudki, vast kolmandik basseinipikkust. See on treenitav. Ja kui lisaks
maha jätta suitsetamine... Siin võib olla potentsiaali!
Teine distants: 200 meetrit vabalt.
Karsumm!!!!
Taktikaliselt geniaalne lahendus näis olevat ujuda
esimene basseinipikkus konna, järgmine selili ja-nii-edasi. Et viie minuti
graafikus püsida, tulnuks hoida tempot enamvähem 30 sekundit ühe
basseinipikkuse kohta. See teinuks lõpptulemuseks 5,5 minutit, vaja oleks sel
juhul olnud vaid veidi treenida ja muretu vetelpäästjakarjäär võinuks terendada
kusagil käeulatuses...
Esimene ots: 36 sekundit. Teine ots: 24 sekundit.
Võimas!!!!!
Kolmas ots: 30 sekundit... Siis aga algasid
murdumine ning allakäik. Neljas ots võttis 44 sekundit ja sisetunne ütles, et
30 sekundi peale tagasi ei pungesta end enam ei ussi- ega püssirohuga. Viies
ots... Tempo rauges veelgi. Oeh...
Et 8, 10 või 15 minutiga läbitud 200 meetril ei oleks
olnud vähimatki mõtet, sai koormav inimkatse katkestatud. Hädine lõpp.
Unistuste
hale kokkukukkumine
Niipalju siis päikselisest tulevikust, sümpaatselt lühikestest
tööpäevadest, haruharva (kui üldse) ette tulevatest ohtlikest olukordadest,
omakorda sellest tulenevast muretust tiksumisest kusagil hotellibasseini veerel,
teadjamate jutu järgi umbes 1000-eurosest palgast ja diplomist, mis tööotsija
ees nii mõnegi ukse sel kaunil saarel ristseliti lahti lööks.
Loo moraal ütleb, et tuleks käia tihemini ujumas ja
seda tehes rohkem pingutada. Sellega on asi klaar.
Aga mis sai vetelpäästekursuse õpikust? Kui olla aus, siis mitte midagi. Seda sõnaraamatuga
tõlkides läinuks ilmselt enne Issanda päike looja kui tagakaas paistma hakanuks.
Küll aga sai end registreeritud kohaliku
omavalitsuse poolt korraldatavatele, sisserännanutele mõeldud hispaania keele
kursustele.
*
P.S.
Juuresoleval fotol on kujutatud 200 meetri distantsi hoogsat algust. Sel hetkel
näis tulevik veel helge olevat.
PLAANID PUHKUST TENERIFEL? Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.
Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.
VAATA KA TEISI MEIE VIDEOSID: