REAALSE ELU ALGUS: LAPS LÄKS KOOLI

Tegelikult algas reaalne elu saarel meie jaoks päeval, mil meie (sel hetkel) 13aastane tütar läks kohalikku, üdini hispaaniakeelsesse kooli. Sest seni olime erinevate pisitoimetuste kõrval tegelenud peamiselt siiski suvitamisega. Millised olid lapse ja meie esimesed koolimuljed?

Kui leitud oli kool, kus oldi nõus meid vaid mõni kuu enne õppeaasta lõppu jutule võtma (maandusime oma pampudega saarel ju 20. veebruaril) ning kui kooliminekuks vajalike dokumentide pakk sai kokku pandud, sammusime pabereid „sisse viima“. Õnneks leidus kooli kantseleis üks inglise keelt kõnelev härrasmees, kes meie paberipaki ette võttis.

Milliseid pabereid kooliminekuks vaja läks?

Niisiis. Valmis tuli panna lapse ja lapsevanemate passid ja passide koopiad, Tenerife-sissekirjutust tõendav paber kohalikust omavalitsusest, N.I.E-numbri (Numero de identificación de Extranjero ehk välismaalase isiku number, mis on vajalik isiku tuvastamiseks) väljastamist tõendav dokument, Tallinna perekonnaseisuametist väljastatud lapse sünnitunnistuse rahvusvaheliselt aktsepteeritav vorm, väljavõte eelmise, Eestis käidud kooli õpilasraamatust/klassitunnistusest 2015. aasta alguse seisuga ja selle väljavõtte hispaaniakeelne, notariaalselt kinnitatud ärakiri. Lisaks kaks fotot õpilasdokumentide tarbeks, meie poolt allkirjastatud paber kooli sisekorraeeskirjade, nendega tutvumise ja reeglite aktsepteerimise kohta. Kohaliku panga tõend selle kohta, et oleme kooli arvele kandnud teatud summa lapse asjade privaatse hoiukapi ja veel millegi eest, mille kohusetundlike lapsevanematena oleme suutnud juba ära unustada, aga mille eest samuti makstud sai...
„Perfecto!” “Perfecto!” („suurepärane!“) pomises koolihärra rõõmsalt, kui dokumente ühest portsust teise tõstis.
Väljavõte õpilase senisest, Eesti-koolist väljastatud tervisekaardist vaktsineerimiste ja vaktsineerimistest keeldumiste kohta loosi ei läinud, sest see oli ununenud tõlkimata. „Me ei saaks nagunii aru, mis siin kirjas on,“ ütles koolihärra. Kui paberitega asi ühel pool, sai laps rohelise tule paari päeva pärast hommikul kell kaheksa õppetööle ilmumiseks.

Milline on Tenerife kool?

Koolimaja, kuhu laps vastu võeti, on suhteliselt uus ning turvalisuskaalutlustel kõrge aiaga piiratud hoone. Aed välistab võõraste luusimise seal, kus nad luusima ei peaks. Kui tunnid on alanud, lukustatakse värav ja kui tunnid on lõppenud (tundide lõpp kõikide klasside jaoks on samal ajal, kell 14:00), avab kooli töötaja värava taas. Territooriumi jälgivad valvekaamerad.
Tundide lõppedes ootab kaugemalt tulnuid kena ja mugav koolibuss. Viimase tunni lõpukella ajaks kohaleilmuvad politseinikud aga valvavad jalgsi kojuminejate turvalisuse tagamiseks kooli kõrval asuva ristmiku juures jalakäijate ülekäiguradu. Mis sest, et üldjuhul peatuvad autojuhid siin juba enne, kui jalakäija üleüldse sellisele mõttelegi tuleb, et äkki oleks tore üle tee minna.
Meilt dokumente vastu võtnud koolitöötaja seletas ka, et kui näiteks 13aastane (ja noorem) laps jääb koolis haigeks või tunneb end mõnel muul põhjusel halvasti, ei tohi kool lubada tal omapäi majast lahkuda. Selles olukorras peab lapsele järele tulema kas üks lapsevanematest või lapsevanemate poolt selleks ametlikult volitatud ja koolis registreeritud isik.
Ühest küljest võib kõik see - alates turvakaameratest ja lõpetades pärast tunde koolimaja nurga peal valves seisvate politseinikega - näida harjumatult range ja ametlik, aga teisalt on äärmiselt sümpaatne, et Hispaania riigi jaoks näib laste heaolu ja turvalisus olevat äärmiselt oluline. Ning seda igapäevaselt, mitte ainult enne parlamendi- ja omavalitsuste valimisi.

Umbkeelsena hispaaniakeelsesse kooli

Ja mis samuti äärmiselt positiivne – laps ise jäi oma esimese koolipäevaga totaalselt uues ning võõras keskkonnas vägagi rahule. Seda eelkõige kaasõpilaste seas valitsenud mõnusa õhkkonna ja lausa harjumatu sõbralikkusega.
Mõistes, et „uus“ ei valda peaaegu sõnagi kohalikku keelt, pöörduti tema poole inglise keeles ja muu hulgas selliste tähelepanuavaldustega:
„Hei, kuidas läheb? Kas kõik on OK?“
„Sul on lahedad tossud!“
„Vau, äge koolikott!“
„Vinged rebitud teksad, see on cool!“
Ja-nii-edasi.
Kõik see oli lapse jaoks heas mõttes jahmatav.
Sest Eesti koolis polnud ta mitte kunagi mitte midagi sellist kuulnud, näinud ega kogenud.
Meile meeldib, et talle siinses koolis juba esimesest päevast alates meeldis (ja tänaseni meeldib).
Isegi väga.

Paari reaga ka klassiekskursioonidest

Mis aga meid kui lapsevanemaid (heas mõttes) jahmatas, oli klassiekskursioonide maksumus, mis on... 3 (jah, kolm!) eurot. Esmalt käis laps klassiekskursioonil saare kirdetipus asuvas Anaga looduspargis (ja on käinud ka mitmel pool mujal) ning näiteks Anaga-ekskursiooni kolmeeurone hind sisaldas 190 kilomeetrit sõitu mugavustega bussis.
Selle kohta ei oska oletada muud kui seda, et tõenäoliselt maksavad riik või kohalik omavalitsus klassiekskursioonid lihtsalt kinni, muutes need jõukohaseks ja kättesaadavaks võrdselt kõigile.
Mis aga Eestisse puutub, siis ausalt öeldes ei imestaks, kui juba lähitulevikus tullakse sedalaadi võimaluste juurutamise asemel hoopis geniaalsele mõttele kehtestada üks korralik ekskursiooniaktsiis.
2007. aastal antud kuulsast valimislubadusest viia Eesti 15 aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka on tänaseks möödunud 10 aastat ja ainult õige pisut on veel minna... Seega ju juba on, mida üha jõukamaks muutuva maksumaksja kukrust võtta.
Eksole.