REAALSE ELU ALGUS: LAPS LÄKS KOOLI
Tegelikult algas
reaalne elu saarel meie jaoks päeval, mil meie (sel hetkel) 13aastane tütar
läks kohalikku, üdini hispaaniakeelsesse kooli. Sest seni olime erinevate pisitoimetuste
kõrval tegelenud peamiselt siiski suvitamisega. Millised olid lapse
ja meie esimesed koolimuljed?
Kui leitud oli kool, kus oldi nõus meid vaid mõni kuu enne õppeaasta
lõppu jutule võtma (maandusime oma pampudega saarel ju 20. veebruaril) ning kui
kooliminekuks vajalike dokumentide pakk sai kokku pandud, sammusime pabereid „sisse
viima“. Õnneks leidus kooli kantseleis üks inglise keelt kõnelev härrasmees,
kes meie paberipaki ette võttis.
Milliseid
pabereid kooliminekuks vaja läks?
Niisiis. Valmis tuli panna lapse ja
lapsevanemate passid ja passide koopiad, Tenerife-sissekirjutust tõendav paber
kohalikust omavalitsusest, N.I.E-numbri (Numero de identificación de Extranjero ehk välismaalase isiku number,
mis on vajalik isiku tuvastamiseks) väljastamist tõendav dokument, Tallinna
perekonnaseisuametist väljastatud lapse sünnitunnistuse rahvusvaheliselt
aktsepteeritav vorm, väljavõte eelmise, Eestis käidud kooli õpilasraamatust/klassitunnistusest
2015. aasta alguse seisuga ja selle väljavõtte hispaaniakeelne, notariaalselt
kinnitatud ärakiri. Lisaks kaks fotot õpilasdokumentide tarbeks, meie poolt
allkirjastatud paber kooli sisekorraeeskirjade, nendega tutvumise ja reeglite
aktsepteerimise kohta. Kohaliku panga tõend selle kohta, et oleme kooli arvele
kandnud teatud summa lapse asjade privaatse hoiukapi ja veel millegi eest,
mille kohusetundlike lapsevanematena oleme suutnud juba ära unustada, aga mille
eest samuti makstud sai...
„Perfecto!” “Perfecto!” („suurepärane!“) pomises
koolihärra rõõmsalt, kui dokumente ühest portsust teise tõstis.
Väljavõte õpilase senisest, Eesti-koolist
väljastatud tervisekaardist vaktsineerimiste ja vaktsineerimistest keeldumiste
kohta loosi ei läinud, sest see oli ununenud tõlkimata. „Me ei saaks nagunii
aru, mis siin kirjas on,“ ütles koolihärra. Kui paberitega asi ühel pool,
sai laps rohelise tule paari päeva pärast hommikul kell kaheksa õppetööle
ilmumiseks.
Milline
on Tenerife kool?
Koolimaja, kuhu laps vastu võeti, on suhteliselt
uus ning turvalisuskaalutlustel kõrge aiaga piiratud hoone. Aed välistab
võõraste luusimise seal, kus nad luusima ei peaks. Kui tunnid on alanud,
lukustatakse värav ja kui tunnid on lõppenud (tundide lõpp kõikide klasside jaoks on samal ajal, kell 14:00), avab kooli töötaja värava taas. Territooriumi jälgivad
valvekaamerad.
Tundide lõppedes ootab kaugemalt tulnuid kena ja
mugav koolibuss. Viimase tunni lõpukella ajaks kohaleilmuvad politseinikud aga
valvavad jalgsi kojuminejate turvalisuse tagamiseks kooli kõrval asuva ristmiku
juures jalakäijate ülekäiguradu. Mis sest, et üldjuhul peatuvad autojuhid siin
juba enne, kui jalakäija üleüldse sellisele mõttelegi tuleb, et äkki oleks tore
üle tee minna.
Meilt dokumente vastu võtnud koolitöötaja seletas
ka, et kui näiteks 13aastane (ja noorem) laps jääb koolis haigeks või tunneb
end mõnel muul põhjusel halvasti, ei tohi kool lubada tal omapäi majast
lahkuda. Selles olukorras peab lapsele järele tulema kas üks lapsevanematest
või lapsevanemate poolt selleks ametlikult volitatud ja koolis registreeritud
isik.
Ühest küljest võib kõik see - alates turvakaameratest ja lõpetades pärast tunde koolimaja nurga peal valves seisvate politseinikega - näida harjumatult range
ja ametlik, aga teisalt on äärmiselt sümpaatne, et Hispaania riigi jaoks
näib laste heaolu ja turvalisus olevat äärmiselt oluline. Ning seda igapäevaselt,
mitte ainult enne parlamendi- ja omavalitsuste valimisi.
Umbkeelsena
hispaaniakeelsesse kooli
Ja mis samuti äärmiselt positiivne – laps ise
jäi oma esimese koolipäevaga totaalselt uues ning võõras keskkonnas vägagi rahule. Seda
eelkõige kaasõpilaste seas valitsenud mõnusa õhkkonna ja lausa harjumatu
sõbralikkusega.
Mõistes, et „uus“ ei valda peaaegu sõnagi kohalikku keelt,
pöörduti tema poole inglise keeles ja muu hulgas selliste
tähelepanuavaldustega:
„Hei, kuidas läheb? Kas kõik on OK?“
„Sul on lahedad tossud!“
„Vau, äge koolikott!“
„Vinged rebitud teksad, see on cool!“
Ja-nii-edasi.
Kõik see oli lapse jaoks heas mõttes
jahmatav.
Sest Eesti koolis polnud ta mitte kunagi mitte
midagi sellist kuulnud, näinud ega kogenud.
Meile meeldib, et talle siinses koolis juba
esimesest päevast alates meeldis (ja tänaseni meeldib).
Isegi väga.
Paari reaga ka klassiekskursioonidest
Mis aga meid kui lapsevanemaid (heas mõttes) jahmatas, oli
klassiekskursioonide maksumus, mis on... 3 (jah, kolm!) eurot. Esmalt käis laps klassiekskursioonil saare kirdetipus asuvas
Anaga looduspargis (ja on käinud ka mitmel pool mujal) ning näiteks Anaga-ekskursiooni kolmeeurone
hind sisaldas 190 kilomeetrit sõitu
mugavustega bussis.
Selle kohta ei oska oletada muud kui seda, et
tõenäoliselt maksavad riik või kohalik omavalitsus klassiekskursioonid lihtsalt
kinni, muutes need jõukohaseks ja kättesaadavaks võrdselt kõigile.
Mis aga Eestisse puutub, siis ausalt öeldes ei imestaks, kui juba
lähitulevikus tullakse sedalaadi võimaluste juurutamise asemel
hoopis geniaalsele mõttele kehtestada üks korralik ekskursiooniaktsiis.
2007. aastal antud kuulsast valimislubadusest viia Eesti 15
aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka on tänaseks möödunud 10 aastat ja ainult õige pisut on veel minna... Seega ju juba on, mida üha jõukamaks muutuva
maksumaksja kukrust võtta.
Eksole.
PLAANID PUHKUST TENERIFEL? Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.
Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.