KOJU INTERNETTI TOOMAS

Teate ju küll: iga õige eestlane vajab eluks ja hingamiseks internetti vaat et rohkemgi kui joogivett või hapnikku. Nii sai ka meie üheks esimeseks asjatoimetuseks saarel netiühenduse kojutoomine.

Interneti püsiühenduse tekitamine koju andis meile ühtlasi ka esimese võimaluse veenduda, kas jutud legendaarsest, vaat et kurikuulsast manjaanast vastavad tõele või mitte.

Pangakontot pole, netti ei saa

Niisiis. Ühel päeval sammusime kodutänavas asuvasse telekommunikatsiooniteenustepakkuja Movistari kontorisse. Sisenedes sai ühtlasi tehtud ka oma senise saarel viibimise aja võimsaim suuline puu-hispaaniakeelne avalik pöördumine (kui välja arvata mõned toidupoe-„gracias”-ed): „Hablas Inglés?“ (kas te räägite inglise keelt?)
Energiline donna leti taga vastas jaatavalt ning kirjeldas innukalt käega vehkides Movistari võimalusi. Lauatelefon, telekanalid, ADSL... „Vajame vaid ADSL-ühendust ja WiFiruuterit,“ selgitasime. „Selline pakett maksab 37 eurot kuus,“ seletas donna. „AGA, kas teil kohalik pangakonto on?“
Kohalikku pangakontot meil ei olnud. Kuna Movistar eelistab maksmata arvetega jantimise asemel kasseerida raha otse kliendi pangaarvelt, jäi kaup katki.
Paar päeva hiljem avasimegi la Caixa panga kohalikus filiaalis konto. Muude dokumentide (üürileping, passid) kõrval sai esitatud muuhulgas ka 2014. aasta Eesti tuludeklaratsioon, et tõendada oma ausaid eluviise ja seniseid legaalseid sissetulekuid.

Hind on nii ja hind on naa...

Värskete kontoomanikena („Pangakaartide järele tulge täpselt nädala pärast, järgmisel reedel siiasamma kontorisse,“ soovitas konto avanud pangahärra) tatsasime hilisel pärastlõunal juba tuttavasse Movistari kontorisse.
Siin leidsime eest pappkastide kallal tuuseldava, meile juba tuttava donna. „Kontor on suletud,“ märkis donna kuivalt. Kokkupakitud asjadega täidetud pappkaste ukse poole lohistav transamees aga täpsustas, et see konkreetne kontor kolib nüüd teise kohta.
Mis seal`s ikka.
Vast nii kilomeetri kaugusel teadsime asuvat järgmise Movistari kontori. Tipa-tapa pärale jõudnud, saime sealse teenindajaneiu käest teada, et soodsaim püsiühendusepakett maksab hoopis 45 eurot. Miks 45 ja mitte 37 eurot, jäi neiu kasina inglise ja meie olematu hispaania keele oskuse tõttu mõistatuseks.
Mis muud kui jalad selga ja järgmist Movistari esindust otsima...

... ja manjaanat polnudki!

Järgmise Movistari kontori leidsime Los Cristianosest. Siin ilmnes taas, et meile sobiv netipakett maksab mitte 45, vaid siiski 37 eurot. See sobis ja leping sai sõlmitud.

„Praegu on juba reede õhtupoolik,“ selgitas lahke teenindajanäitsik leti tagant lõpetuseks. „Aga esmaspäevast alates nelja tööpäeva jooksul võetakse teiega ühendust ja tullakse ruuterit paigaldama.“ Suurepärane!
Siinkohal tuleb rõõmuga tõdeda, et ruuteripaigaldaja püüdis meiega ühendust saada juba kolmapäeval, aga paraku ei kuulnud me telefoni. Nii saime ihaldatud, täiesti piisava 10MB netiühenduse omanikeks neljapäeval, täpselt nii nagu lepingu sõlminud näitsik oli lubanud. Ei mingit manjaanat! Tänaseks on  meie koduinternetiteenuse hind kasvanud 57 euroni, aga tänu fiiberoptilise kaabli kasutussevõtule on vahepeal kasvanud on ka ühenduse kiirus (300MB).  Ah et siinse netiühenduse kvaliteet? Ütleme nii, et nii ja naa. Vahel valmistab rõõmu, mõnikord harva sööb ka närvid seest. Kokkuvõtvalt: sobib kasutada küll.
Mis aga puudutab pangakaartide järele minekut pangakontorisse konto avamisest täpselt nädala möödudes (nii nagu pangakonto avanud pangahärra meile lahkesti lubanud oli), siis kohapeal selgus, et meie kaarte seal veel pole. Pärast mõningast tuhlamist klientidele kättejagamist ootavates kaartides lausus teller, et kaardid saadetakse meile hoopis postiga koju.
„Ok, ootame...“ mõtlesime.

P.S. Sellest, mitu korda ja mitme nädala jooksul oma kaartide kättesaamiseks pangakontori ja kodu vahet veel joosta tuli, loe juba järgmisest loost...