ELUST SIPELGAPESAS EHK MEIE, SISSERÄNDAJAD

Mis tunne oli ajada Tenerifel äri õlg õla kõrval moslemitega? Milliseid küsimusi (ja miks) meiega samas majas ja ka hiljem meiega koos töötanud inimesed meile mitte kunagi ei ole esitanud? Kas must mees Tenerifelt teab Eesti asju paremini või halvemini kui nii mõnigi „põliseurooplane“?

Nagu meie blogi ammused lugejad teavad, saabusime Tenerifele 2015. aasta 20. veebruaril ning olles paar kuud vaheldumisi puhanud ja tööotsinguil tuult tallanud, avasime Playa de las Americase keskuses oma pisikese riide- ja ehtepoe STYLE. Ent poepidamisega seotud valudest oleme kirjutanud juba varem. Selles loos räägime hoopis inimestest, kes meid meie riidepoetöös igapäevaselt ümbritsesid. Ning sellest, kui tore on olla ümbritsetud inimestest kes eelistavad elada enda, mitte teiste elusid.

Elatakse endi, mitte teiste elusid
Meie pisike poeke asus uhke nimega (Centro Comercial California) väikeses äri-ja teenindushoones. Ei oskagi öelda, miks, aga meile meenutas see hoone sipelgapesa ja hoones askeldavad inimesed sipelgaid. Võib-olla seepärast, et sipelgas on töökas ja sümpaatne olevus, muuhulgas alati ka positiivne muinasjutu- ja multifilmitegelane.
Igal Issanda hommikul hüüdsid meie töö-majakaaslased reipalt naeratades „¡HOLA!“ (või „Hello!“) ning peaaegu igal hommikul küsis keegi põgusalt:“Kuidas läheb? Kas kõik on hästi?“ Oli tuntav, et inimesed elasid kaasa. Naaber toetas naabrit. Lahe! See tõmbas päevad mõnusasti käima, innustas ja süstis positiivsust. Keegi ei põrnitsenud mornilt, keegi ei jõllitanud, endal suu kapsa- või allapoole suunatud hobuserauana kõver peas.
Loomulikult küsiti lisaks „kuidas läheb?“ küsimusele ka mõningaid teisi asju. Aga mitte keegi ei pärinud meilt mitte kordagi aru isiklikumat laadi küsimustes, nagu näiteks „Kui palju sa teenid?“, „Millise autoga sa sõidad?“, „Kui suures korteris või koguni majas sa elad?“, „Kas sa rendid korterit või ostsid selle?“ jne jne jne.
Sest teiste inimeste isiklikes asjades urgitsemine pole siin kombeks. Ja loogiliselt võttes võib selle põhjal arvata, et meie töö-majarahvale ei pakkunud pinget ka teiste selja taga pläägutamine stiilis „Sa vaata, millega  n a d sõidavad! N e n d e l  läheb vist jube hästi (või, et tead, mis ma kuulsin!?  N e n d e l  läheb oi-oi-oi kui halvasti)“ või „n e e d on tegijad (või, et ah, n e e d  ei ole siin saarel üldse mitte keegi) blää-blää-blää...“
Mida sellisest huvipuudusest majakaaslaste isiklike asjade vastu järeldada? Eks ikka seda, et need toredad inimesed kes meid sel ilusal saarel tööalaselt ümbritsenud on, eelistavad elada OMA elu, oskavad OMA elust rõõmu tunda ja OMA elu nautida, mitte ei hakka kohe pärast (või koguni enne) esimest hommikust vetsuskäiku tuhnima teiste inimeste eludes ega elama teiste inimeste elusid. Lühidalt: see, et meid riidepoe-töö ajal (ja ka hiljem, muude töiste tegemiste käigus) ümbritsenud (ja ümbritsevad) inimesed käitusid-suhtlesid (käituvad-suhtlevad) just nii nagu nad käitusid-suhtlesid (käituvad-suhtlevad), on üks neist olulistest põhjustest, miks Tenerifel on tore elada.
Kust küll need meeldivad inimesed pärit on ja millega nad meie riidepoe-majas täpsemalt tegelesid?

Itaallased, hindud, inglased...
Hoone tänavaga samale tasapinnale jäävas osas tegutses tol ajal baar Anthony. Kliente teenindasid Anthonys peamiselt Itaaliast pärit inimesed, sekka ka üks inglanna. Siin sai korralikult süüa ja rüübata kvaliteetset Itaalia kohvi (muide: eestlaste seas levinud jutt sellest, et Tenerifel ei ole peaaegu mitte kusagilt võimalik saada head kohvi, on üks totramaid saare kohta ringlevaid müüte).
Maja ees, kõnnitee veerel seisab tänaseni Tenerife ühe populaarseima ekskursiooni- ja turismiatraktsioonipakkuja Excursiones Jesús`i müügilett. Siit saab osta kõikide saare tuntumate teemaparkide (nagu näiteks Loro Park, Siam Park, Aqualand, Jungle Park jne jne jne) pileteid ja kõike muud, mida Tenerifel puhkaja hing ihaldada võib. Excursiones Jesús`i müügiletis teenindasid kliente vaheldumisi itaallanna, sakslanna ja poolatar – kõik toredad ja sõbralikud piigad, usinad hommikused „hellõu!“-tajad ning suurepärased suhtlejad.
Kohe Jesús`i kõrval paiknes itaallaste pereäri – elektrirattalaenutus ja ekskursioonimüügipunkt. Rattalaenutus-ekskursioonimüügipunkti kõrval asus indialastele kuuluv pood, kus kaubitseti peamiselt rannarätikute, päikeseprillide, mänguasjade ja muu selletaolisega.
Pool korrust kõrgemal tegutseb juba alates 1990. aastast alates George Sports Bar. Seda baari peab sümpaatne inglastest abielupaar ning siia telerite ette armastavad õhtuti koguneda jalpallisõbrad. Oh neid hüüdeid-oigeid-kilkeid-karjeid!
Algselt näisid inglased nende naabrusse poekese püsti pannud eestlaste-idaeurooplaste suhtes pisut umbusklikud ja tõrksad, ent varsti nende skepsis sulas. Peagi tekkis neid hommikuti kohates mõnikord tunne, nagu oleksime kauges lapsepõlves üles kasvanud samal tänaval...
George Sports Bar`i ja meie poe vahel asus ilu- ja juuksurisalong Maxims. Salongi omanikku, noort ja tõmmut kuumaverelist senjoriitat, pidasime pikka aega maja ainsaks „päris-kohalikuks“. Selgus siiski, et tegemist ei ole mitte kanaar- ega hispaanlannaga, vaid sakslase ja moslemidaami tütrega. Maxims-salongis klõbistasid tema käe all kääre itaallased ning üks bulgaarlanna. Meie poest teisel pool asus allveelaevasõite pakkuv kontor Sumbarine Safaris. Selles kontoris askeldasid alati rõõmsameelsed inglannad, aga ka üks sakslanna.

Liibanonlane Sam: „Kui siin ei meeldi, kobi koju!“

Edasi tuleb joogi- ja einepaik Top Bar. Selle baari peremees on Liibanonist pärit Sam. Moslemiusku Sam on erakordselt meeldiv inimene ja temaga suhtlesimegi selles majas veedetud aja jooksul kõige rohkem. Sam suhtleb soojalt ja isiklikult enamikuga klientidest ning valdab lisaks oma emakeelele suurepäraselt ka hispaania, inglise, itaalia, prantsuse ja saksa keelt (viimased kaks omandas ta, elades kolm aastat Šveitsis).
Sam on Hispaania (ja muidugi Tenerife) patrioot, kes armastab oma tänast kodumaad südamest ja kirglikult. Ta ei mõista selliseid inimesi, kes on Tenerifel pesitsenud juba näiteks 10 aastat ning kes, selle asemel, et nende aastatega hispaania keel korralikult selgeks õppida, hoopis süüdistavad kohalikke „umbkeelsuses“ ja muudkui vinguvad. Umbes nii, et polevat siin saarel ega selle „laiskadel ja rumalatel pärismaalastel“ ei õiget kultuuri, ei õiget haridust, ei õigeid tööharjumusi ega üldse mitte midagi muud head peale mõnusa kliima ja ilusa looduse. Või, et kirjutama õpitavat sel barbarite maal alles ülikoolis. Jne.
Ühesõnaga - Sam leiab, et need, kellele ei meeldi hispaanialikud kombed, kultuur ja selles kultuuriruumis elavad inimesed, ei peaks sellel maal elama. „Mingu ära. Mingu tagasi sinna, kust nad tulid,“ põrutas ta kurjalt (ning öeldut paari krõbeda vandesõnaga vürtsitades), kui ühel õdusal õhtul tema baaris pisut maailma asju arutasime.
Olgem ausad: tal on õigus.
Top-baarist ja šarmantsest Sam`ist veel niipalju, et Sam`i alluvad olid pärit Itaaliast ning elukaaslane Rumeeniast.

Must mees ja kolm Balti riiki
Top-baarist jõuame maja ülakorrusele, kus tol ajal tegutses veel kaks söögi- ja joogikohta. Esimene neist oli alati sõbraliku pererahva ning soodsate hindadega restoran Indian Palace ning indialaste naabriks oli Reggae Bar King of Judah. Hiljem Los Cristioanosesse ümber kolinud reggae-baari pidas korvpallurikasvu mustanahaline mees Ben.
Kui me oleks korraldanud selle ärihoone sõbralikema mehe valimised, siis tõenäoliselt läinuks esikoht jagamisele just nimelt Top-baari Sam`i ja Reggae-baari Ben`i vahel.
Tõepoolest! Ben on vahva mees, kes muuhulgas suutis meid üllatada oma teadmistega Eesti asjadest. Nimelt: Ben ei arvanud teps mitte, et Eesti on parimal juhul killuke Venemaad või et Eesti asub „vist seal kusagil Venemaa kandis“.
„Must Ben“ jagas Eesti asjust rohkem kui nii mõnigi „puhas põliseurooplane“. Ta teadis juba enne meie esimest jutuajamist täpselt, et Eesti on üks kolmest Balti riigist, mis asub just nimelt Baltikumis (aga mitte kurat teab, kus), ollest kolmest väikeriigist põhjapoolseim. „Teie naabrid on Põhja pool Soome, idas Venemaa, Lõunas Läti ja teisel pool merd Rootsi,“ vuristas Ben, kui tutvust sobitama tulles kuulis, kust me pärit oleme. Ja lisas, naeratus kõrvuni ning sõrm tähtsalt püsti: „Leedu pealinn on Vilnius, Läti pealinn Riia ja Eesti pealinn Tallinn!“
Ei saa salata - seda kuulda oli omamoodi liigutav. Vaat sellised toredad inimesed ümbritsesid (ja ümbritsevad) meid meie igapäevases töös sel toredal saarel...
Ah jaa. Peale selle, et kõik me töötasime samas majas, on meie ja kõikide nende toredate inimeste ja meie hilisemate töökaaslaste vahel midagi ühist veel. Me kõik oleme sisserändajad.

PLAANID PUHKUST TENERIFEL?  Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.

Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.