„ME EI RÄÄGI TEIE KEELT!“ EHK KUIDAS ME ENDALE PEREARSTI SAIME

„No kuidas siis Tenerifel va selle arstiabiga ka lood on?“ on meilt saarele kolimisest alates ikka ja jälle küsitud. Selles loos püüame anda vastuse oma seniste isiklike kogemuste põhjal.

Oma esimese saare-aasta jooksul ei osanud me sellele küsimusele midagi vastata. Sest taevale tänu – arsti juurde polnud pikka aega lihtsalt asja. Olime küll paaril korral täheldanud mõne kaasmaalase kurtmist, et Hispaania riiklik meditsiinisüsteem olevat „lihtsalt kohutav,“ aga kuna osad inimesed on juba oma olemuselt sellised, et ohivad alalõpmata oma elukeskkonna üle kodumaal ning asuvad ka mujale kolides peagi edasi ohkima, ei võtnud me seda juttu kuigi tõsiselt. Oma silm see olgu kuningas! 

Lõpuks aga tekkis meilgi tarvidus perearsti järele. Meie pere varateismeline hankis kusagilt korraliku köha-nohu-kõrge palaviku-viiruse, lesis sellega nädala tõvevoodis ning vajas sellest tulenevalt kooli jaoks perearsti poolt väljastatud tõendit.

Proovisime kavalusega
Ühesõnaga – ühel kenal päeval tuli minna endale perearsti otsima. Los Cristianose Centro de Salud`i ehk lähimasse tervisekseskusesse/polikliinikusse vantsides teadsime tegelikult küll, et (pere)arsti jutule pääsemiseks on tarvis esmalt ära käia ligi 25 kilomeetri kaugusel asuvas Granadilla de Abonas.
Tolles asulas asub Agencia del Instituto Nacional de Seguridad Social ehk ametiasutus, kus tuleb tõestada oma õigust saada Hispaania kuningriigi haigekassa hoolealuseks. Kui see õigus on vajalike dokumentide esitamisega tõestatud, väljastab Seguridad Social`i ametnik vastava dokumendi, millega saab naasta mõnesse elukohale lähemal asuvasse polikliinikusse endale perearsti nõutama.
Teadsime seda, aga siiski lootsime, et kui laps Los Cristianose Centro de Salud`i vastuvõtuletis paar korda haledalt köhatab ja vanemad omalt poolt dramaatiliselt ohkavad, pääseme ehk Granadilla de Abonas käimisest ning saame doktori jutule kohe.
Võta näpust! Polikliinikust lahkesti kaasa antud Agencia del Instituto Nacional de Seguridad Social`i aadress näpus, tuli siiski teekond Granadillasse rataste alla võtta.
Siinkohal võiks ju viriseda, eksole. Et „Bürokraatia! Kohutav meditsiinisüsteem – süütuid inimesi jooksutatakse! Õilsaid sisserändajaid nende Ida-Euroopa päritolu tõttu kiusatakse!“ Ja-nii-edasi. Aga kord on kord.

Vaat kus alles lugu! Ning oh häda ja oh viletsust: selleks hetkeks olime Tenerifel veetnud napilt aasta ning olgem ausad – keeleoskust igasugu ametlike asjade ajamiseks tollel ajahetkel nappis. Mis nüüd küll saab, mõtlesime.

Umbkeelsus, sisserändaja probleem
Kord on kord ja tuleb tunnistada, et selline kord ja suhtumine on tegelikult äärmiselt sümpaatne. Esiteks seepärast, et hispaanlased ei häbene olla peremehed omal maal. Teiseks seepärast, et tõenäoliselt on kohalikud ametnikud tööjõuturul konkurentsivõimelised ennekõike oma ametialase kompetentsi, mitte oskuse poolest sisserändajate ees võimalikult paljudes keeltes „kulpi lüüa“. Ja kolmandaks seepärast, et signaal on selge: umbkeelsus ja riigikeele mittevaldamine (ning sellest tulenevad ebamugavused asjaajamistes) on sisserändajate endi, mitte kohalike ametnike probleem. Kolisid Hispaaniasse – õpi ära hispaania keel. Punkt.
Aga mis sai edasi?
Lisaks eelpoolkirjeldatud, hispaania keelest kui ametlikust suhtluskeelest teavitavale sildile tervitas meid ootesaalis ka vinks-vonks viisakas ja abivalmis turvamees, kes uuris (mõistagi hispaania keeles): „Kas teil järjekord on kinni pandud?“
„No ei ole, noh,“ sai ta vastuseks süüdlasliku pobina. On`s nüüd pidu selleks korraks läbi? Sugugi mitte.
Palunud võõrastel lahkesti istet võtta, suundus turvamees ametnike töölaudade poole. Ning leidnud teiste seast ühe noormehe, kel parajasti klienti polnud, juhatas meid tema laua juurde.

Dokumendid letti
Ka edasine kulges tõrgeteta. Ametnik loetles dokumentide nimetusi, mida talle esitada tuli ja meie asi oli need vaid mapist kribinal-krabinal välja koukida. Siinkohal toome ära ka paberite loetelu, mida meil „perearstiõiguslasteks“ saamisel tarvis läks (juhuks kui kellelgi tulevikus seda infot tarvis peaks olema):
• Abielutunnistuse originaal ja selle notariaalselt kinnitatud hispaaniakeelne tõlge/koopia (tõlke teostas vannutatud eesti–hispaania keele tõlk ning dokumendi väljastas kohalik notar Los Cristianoses).
• Lapse sünnitunnistuse rahvusvaheline, sh. Hispaanias aktsepteeritav vorm (väljastas Tallinna perekonnaseisuamet).
• Passid ja passide koopiad.
• „Rohelised kaardid“ ehk CERTIFICADOS DE REGISTRO DE CIUDADANO DE LA UNION ehk meie kui välismaalaste Hispaania/Tenerife residentsust tõendavad dokumendid (väljastas kohalik politseijaoskond).
• Tenerifel sissekirjutust tõendav dokument (väljastas kohalik linnavalitsus).
• Kohaliku sotsiaalkindlustuse numbri olemasolu tõendav dokument (väljastas sotsiaalkindlustusameti filiaal Los Cristianoses), mis tõendas, et tegemist on Tenerifel töötavate Hispaania kuningriigi maksumaksjatega.

Perearst on muhe vana
Ametnik sisestas meie andmed andmebaasi, väljastas perearstiteenuse kättesaamiseks vajaliku dokumendi ja kogu ooper. Aega kulus kõigeks selleks kõigest 15 minutit ning müüt hirmsast bürokraatiast, kiuslik-õelatest ametnikest ja koletust manjaanakultuurist Hispaania Kuningriigi tervishoiusüsteemis sai vähemalt meie silmis oma koorikusse korraliku mõra.
Granadilla de Abonas asjad aetud, sõitsime tagasi Los Cristianosesse. Esitasime polikliinikus ametnikult saadud kallihinnalise dokumendi ja pikema jututa määrati meile perearst.
Edasi tatsasime doktorihärra kabineti ukse taha, kuhu meid pärast veidi vähem kui pooletunnist järjekorras istumist lahkesti sisse kutsuti. Sellise eelregistreerimata äkkvisiidi kohta täiesti tühine ooteaeg.
Perearst osutus muhedaks onkliks. Vuristas hispaania keeles, sekka purssis englishitki. Vaatas kurku, katsus kaela. Kuulas. Tegi omad järeldused ja kirjutas välja vajalikud ravimid. Väljastas ka tõendi kooli jaoks. Ja kui lahkusime, hüüdis reipalt: „Estonia, Tallinn, до свидания!“
Vahva, hispaaniapärase aktsendiga.

Epiloog ehk järelsõna
Meie teismeline paranes tookord ruttu, ent suutis end peagi pärast tervenemist mingi muu, sedapuhku õnneks kergemat laadi viirusega varustada ning meil tuli taas pilk perearsti poole pöörata. „Number“ õnnestus saada järgmiseks päevaks. Ukse taga oodata ei tulnud ja tohtri poolt välja kirjutatud ravimid toimisid silmnähtavalt hästi.

Libedalt on läinud ka ülejäänud arsti-visiidid eelpoolkirjeldatud sündmustele järgnenud kahe aasta jooksul.
Niisiis, kui keegi päriks meilt ka täna:„No kuidas siis Tenerifel va selle arstiabiga ka lood on?“
... võiks seniste isiklike kogemuste põhjal vastata: „Pole paha!“

KUIDAS TENERIFELE TULLA?

Loe soovitusi soodsate lennupiletite leidmiseks SIIT.

KUST OTSIDA PUHKUSEMAJUTUST?

Loe selle kohta SIIT.

MIDA TENERIFEL TEHA?

Loe soovitusi SIIT.

Loe soovitusi SIIT.

MILLINE ON TENERIFE KLIIMA?

Loe selle kohta SIIT.

  VAATA KA TEISI MEIE VIDEOSID: