„ME
EI RÄÄGI TEIE KEELT!“ EHK KUIDAS ME ENDALE PEREARSTI SAIME
„No kuidas siis
Tenerifel va selle arstiabiga ka lood on?“ on meilt saarele kolimisest alates ikka
ja jälle küsitud. Selles loos püüame anda vastuse oma seniste isiklike
kogemuste põhjal.
Oma esimese saare-aasta jooksul ei osanud me sellele küsimusele midagi vastata. Sest taevale tänu – arsti juurde polnud pikka aega lihtsalt asja. Olime küll paaril korral täheldanud mõne kaasmaalase kurtmist, et Hispaania riiklik meditsiinisüsteem olevat „lihtsalt kohutav,“ aga kuna osad inimesed on juba oma olemuselt sellised, et ohivad alalõpmata oma elukeskkonna üle kodumaal ning asuvad ka mujale kolides peagi edasi ohkima, ei võtnud me seda juttu kuigi tõsiselt. Oma silm see olgu kuningas!
Lõpuks aga tekkis meilgi tarvidus perearsti
järele. Meie pere varateismeline hankis kusagilt korraliku köha-nohu-kõrge
palaviku-viiruse, lesis sellega nädala tõvevoodis ning vajas sellest tulenevalt
kooli jaoks perearsti poolt väljastatud tõendit.
Proovisime
kavalusega
Ühesõnaga – ühel kenal päeval tuli
minna endale perearsti otsima. Los Cristianose Centro de Salud`i ehk lähimasse tervisekseskusesse/polikliinikusse
vantsides teadsime tegelikult küll, et (pere)arsti
jutule pääsemiseks on tarvis esmalt ära käia ligi 25 kilomeetri kaugusel asuvas
Granadilla de Abonas.
Tolles asulas asub Agencia del Instituto Nacional
de Seguridad Social ehk ametiasutus, kus tuleb tõestada oma õigust saada Hispaania
kuningriigi haigekassa hoolealuseks. Kui see õigus on vajalike dokumentide
esitamisega tõestatud, väljastab Seguridad Social`i ametnik vastava dokumendi,
millega saab naasta mõnesse elukohale lähemal asuvasse polikliinikusse endale
perearsti nõutama.
Teadsime seda, aga siiski lootsime, et kui laps Los
Cristianose Centro de Salud`i vastuvõtuletis paar korda haledalt köhatab ja
vanemad omalt poolt dramaatiliselt ohkavad, pääseme ehk Granadilla de Abonas
käimisest ning saame doktori jutule kohe.
Võta näpust! Polikliinikust lahkesti kaasa antud
Agencia del Instituto Nacional de Seguridad Social`i aadress näpus, tuli siiski
teekond Granadillasse rataste alla võtta.
Siinkohal võiks ju viriseda, eksole. Et
„Bürokraatia! Kohutav meditsiinisüsteem – süütuid inimesi jooksutatakse!
Õilsaid sisserändajaid nende Ida-Euroopa päritolu tõttu kiusatakse!“
Ja-nii-edasi. Aga kord on kord.
Vajalik ametiasutus Granadilla de Abonas on hõlpsasti leitav, asub see otse kohaliku kiriku kõrval (aadressil Calle Isaac de Vega, 13 – juhuks kui kellelgi tulevikus tarvis peaks olema). Tõsi, siinkohal eksisime – ja taas täiesti teadlikult – veel ühe olulise reegli vastu. Nimelt tuleb Agencia del Instituto Nacional de Seguridad Social`i minekuks eelnevalt aeg kinni panna (telefonil 901106570, kui kellelgi tulevikus tarvis peaks olema).
Aega kinni me ei pannud, arvates, et sel teel samaks päevaks seda aega me niiehknii ei saa. Seega astusime majja sisse pool tundi enne selle sulgemist (Agencia del I.N.S.S. on avatud tööpäeviti 9:00-14:00) lootuses, et ehk pääseme ametnike jutule ka ilma eelnevalt registreerimata.
Asutuse ootesaalis tervitas meid hispaaniakeelne silt (juuresoleval pildil), mis teatas: „Kui te hispaania keelt ei oska, palume teil kaasa võtta tõlk.“ Seda, et ametnikud suhtlevad vaid riigikeeles, annab sama silt teada ka inglise, saksa, prantsuse ning mingis araabia ja mingis hieroglüüfi – ilmselt hiina – keeles.
Vaat kus alles lugu! Ning oh häda ja oh
viletsust: selleks hetkeks olime Tenerifel veetnud napilt aasta ning olgem
ausad – keeleoskust igasugu ametlike asjade ajamiseks tollel ajahetkel nappis. Mis
nüüd küll saab, mõtlesime.
Umbkeelsus,
sisserändaja probleem
Kord on kord ja tuleb tunnistada, et selline kord
ja suhtumine on tegelikult äärmiselt sümpaatne. Esiteks seepärast, et
hispaanlased ei häbene olla peremehed omal maal. Teiseks seepärast, et
tõenäoliselt on kohalikud ametnikud tööjõuturul konkurentsivõimelised ennekõike
oma ametialase kompetentsi, mitte oskuse poolest sisserändajate ees võimalikult
paljudes keeltes „kulpi lüüa“. Ja kolmandaks seepärast, et signaal on selge:
umbkeelsus ja riigikeele mittevaldamine (ning
sellest tulenevad ebamugavused asjaajamistes) on sisserändajate endi, mitte
kohalike ametnike probleem. Kolisid Hispaaniasse – õpi ära hispaania keel.
Punkt.
Aga mis sai edasi?
Lisaks eelpoolkirjeldatud, hispaania keelest kui
ametlikust suhtluskeelest teavitavale sildile tervitas meid ootesaalis ka
vinks-vonks viisakas ja abivalmis turvamees, kes uuris (mõistagi hispaania keeles): „Kas teil järjekord on kinni pandud?“
„No ei ole, noh,“ sai ta vastuseks süüdlasliku
pobina. On`s nüüd pidu selleks korraks läbi? Sugugi mitte.
Palunud võõrastel lahkesti istet võtta, suundus
turvamees ametnike töölaudade poole. Ning leidnud teiste seast ühe noormehe,
kel parajasti klienti polnud, juhatas meid tema laua juurde.
Dokumendid
letti
Ka edasine kulges tõrgeteta.
Ametnik loetles dokumentide nimetusi, mida talle esitada tuli ja meie asi oli
need vaid mapist kribinal-krabinal välja koukida. Siinkohal toome ära ka paberite
loetelu, mida meil „perearstiõiguslasteks“ saamisel tarvis läks (juhuks kui kellelgi tulevikus seda infot
tarvis peaks olema):
• Abielutunnistuse originaal ja selle notariaalselt
kinnitatud hispaaniakeelne tõlge/koopia (tõlke
teostas vannutatud eesti–hispaania keele tõlk ning dokumendi väljastas kohalik
notar Los Cristianoses).
• Lapse sünnitunnistuse rahvusvaheline, sh.
Hispaanias aktsepteeritav vorm (väljastas
Tallinna perekonnaseisuamet).
• Passid ja passide koopiad.
• „Rohelised kaardid“ ehk CERTIFICADOS DE REGISTRO
DE CIUDADANO DE LA UNION ehk meie kui välismaalaste Hispaania/Tenerife
residentsust tõendavad dokumendid (väljastas
kohalik politseijaoskond).
• Tenerifel sissekirjutust tõendav dokument (väljastas kohalik linnavalitsus).
• Kohaliku sotsiaalkindlustuse numbri olemasolu
tõendav dokument (väljastas
sotsiaalkindlustusameti filiaal Los Cristianoses), mis tõendas, et tegemist
on Tenerifel töötavate Hispaania kuningriigi maksumaksjatega.
Perearst on
muhe vana
Ametnik sisestas meie andmed andmebaasi,
väljastas perearstiteenuse kättesaamiseks vajaliku dokumendi ja kogu ooper.
Aega kulus kõigeks selleks kõigest 15 minutit ning müüt hirmsast bürokraatiast,
kiuslik-õelatest ametnikest ja koletust manjaanakultuurist Hispaania
Kuningriigi tervishoiusüsteemis sai vähemalt meie silmis oma koorikusse
korraliku mõra.
Granadilla de Abonas asjad aetud, sõitsime tagasi
Los Cristianosesse. Esitasime polikliinikus ametnikult saadud kallihinnalise
dokumendi ja pikema jututa määrati meile perearst.
Edasi tatsasime doktorihärra kabineti ukse taha,
kuhu meid pärast veidi vähem kui pooletunnist järjekorras istumist lahkesti
sisse kutsuti. Sellise eelregistreerimata äkkvisiidi kohta täiesti tühine
ooteaeg.
Perearst osutus muhedaks onkliks. Vuristas
hispaania keeles, sekka purssis englishitki.
Vaatas kurku, katsus kaela. Kuulas. Tegi omad järeldused ja kirjutas välja
vajalikud ravimid. Väljastas ka tõendi kooli jaoks. Ja kui lahkusime, hüüdis
reipalt: „Estonia, Tallinn, до свидания!“
Vahva, hispaaniapärase aktsendiga.
Epiloog ehk
järelsõna
Meie teismeline paranes tookord ruttu, ent suutis
end peagi pärast tervenemist mingi muu, sedapuhku õnneks kergemat laadi
viirusega varustada ning meil tuli taas pilk perearsti poole pöörata. „Number“ õnnestus saada järgmiseks päevaks. Ukse taga
oodata ei tulnud ja tohtri poolt välja kirjutatud ravimid toimisid
silmnähtavalt hästi.
Libedalt on läinud ka ülejäänud arsti-visiidid
eelpoolkirjeldatud sündmustele järgnenud kahe aasta jooksul.
Niisiis, kui keegi päriks meilt ka täna:„No kuidas
siis Tenerifel va selle arstiabiga ka lood on?“
... võiks seniste isiklike kogemuste põhjal vastata:
„Pole paha!“
PLAANID PUHKUST TENERIFEL? Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.
Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.