VAHEJUHTUM VALERAHAGA
Selle loo
moraal on lihtne: hoidke silmad lahti alati ja kõikjal. Või muidu võidakse teil
müts silmini ja nahk üle kõrvade tõmmata nii, et ka kaebamisest kasu pole.
Valeraha suhtes tasub valvel olla alati ja igal
pool. Paraku aga on valvsusel kombeks vahel uinuda ja neil hetkil võidaksegi
olla varmad teile libaraha näppu sokutama. Juhtus see paari
aasta eest ka meiega, kui ükskord ühel sumedal hilisõhtul ühes Playa de las
Americase restoranis ühe toreda eestlanna sünnipäeva tähistasime.
Ah sa
mait ja vaat kus lops!
Ajahetkel X said sünnipäevalauas otsa sigaretid
ja et lähim koht tubakasaaduste soetamiseks oli restorani vastas üle tee asuv
24h avatud kauplus, tuli sammud sinna seada. Ost nagu ost ikka - 50 eurot
leti taga seisnud latiinoprouale ning paar pakki sigarette, kaks 20eurost
rahatähte ja mõned mündid ostjale vastukaubaks.
Paraku aga selgus restorani tagasi jõudes ja seal pisut
hiljem napsu eest tasudes, et üks 20eurone on kõike muud kui ehtne. Et
rahakotis peale üle-tee-poest saadud kahekümneliste teisi kahekümneseid ei
olnud, polnud kahtlust: valeraha sai pärineda ainult sealt!
Ah sa mait! Mis muud kui jalad selga ja tagasi
poodi, kaasas samuti sünnipäevaseltskonnas viibinud eestlasest tuttav, kes
Tenerifel pesitsenud meist kauem ja kes tollal seega meist, saarel uustulnukatest,
kohalikus õiendamiskunstis märksa vilunum oli.
Moor
vingerdab ja keerutab
Latiino-moor leti taga ajas sõrad vastu. Tema pole teinud,
tema pole näinud. Ja tema pole tohmanist turistile, kelleks ta siinkirjutajat
ilmselt pidas, valeraha andnud!
Aga mis oleks, proua, kui politsei sellelt
väärtusetult "rahapaberilt" teie sõrmejäljed leiaks, mis?
Kutsuks õige politsei, ah? Noh?
Selline jutt moorile ei meeldinud. Ta haaras
telefoni ja helistas närviliselt bossile, meie eestlasest kaaslane aga võttis
samal ajal kõne politseisse.
Et vaidlus paisus õige tuliseks, sai selle käigus
tehtud üks mõtlematu liigutus. Kärrrr! "Näed sa, moor, pärisraha nii
kergelt puruks ei rebi kui suvalist paberit. Aga see siin on lihtsalt üks närune
paberilipakas ja pärit on ta siit, sinu kassast!" Ja nii saigi kirgede
keskmesse keerlema sattunud vale-kahekümnesest tähipaljas peotäis sini-valgeid
paberitükke. Moor leti taga oli küll ärevil,
ent jäi siiski enesele kindlaks.
Nüüd sai nõutud kaebusteraamatut. Raamatu letile
ladumisest moor mõistagi keeldus. Selle asemel helistas ta närviliselt
taas bossile.
Hiinlane
pööritab silmi
Latiino-moori boss ehk poe omanik, keegi kurja
näoga hiinlane, jõudis pärale enne politsei saabumist. Hiinlane uuris letil
lebavaid paberitükke ja pööritas silmi. "Ei või olla! Meie poest ja
valeraha!? Ei iial!"
Loomulikult keeldus ka hiinlane kaebusteraamatut
lagedale toomast. Selleks polevat ju vähimatki põhjust.
Otse vastupidi!
Boss proovis pretensioonikad kunded hoopis poest
välja kupatada. "Meil on vaja teha businessi, te segate meid ja te peate
siit lahkuma," nõudis boss ja latiino-moor kiitis talle tänitades takka:
"Politsei saabumist võite oodata õues, kui tahate!"
Tutkit! Paraku kauplusest kui avalikust
teenindusasutusest kliente niisama, pelgalt bossi paha tuju tõttu välja ajada
ei tohi. Kord on selline ja jutul lõpp. Selle, jõulise ja selge
vastuvõite peale sai kurjalt silmi pööritanud hiinlasel jutuisu otsa. Siis
aga saabus politsei.
Mida tegi
politsei?
Kui olla aus, siis ega politseinikel suurt
midagi teha ei olnudki. Nad kuulasid mõlemad osapooled ära, kirjutasid üles
asjaosaliste dokumentide andmed ja telefoninumbrid ning selgitasid, et valeraha
poleks tohtinud puruks rebida. Ja midagi saaks tõestada, tuleb valeraha
kahtluse korral kisa tõsta otsekohe, mitte vahepeal sündmuspaigalt ära käia.
Sest katsu sa tagantjärele tõestada, kust see valeraha ikkagi siia letile
sai.
Arusaadav.
Nagu ka see, et 20 eurot ei ole nii suur
valerahakogus, et käivitada sõrmejäljeekspertiisid ja muud hoogsad
juurdlustoimingud.
Politseipatrulli nõudmise peale kougiti kusagilt
kappide hämarusest välja kaebusteraamat. Ning seadusesilmade valvsa pilgu
all leidis aset ka kaebuse vormistamine: kuupäev, kellaaeg, isikuandmed,
kaebuse põhjused ja allkiri.
Nii ta sedapuhku jäi. Hiinlane ja latiino-moor
said oma 20eurose valeraha tükkidena tagasi, pettasaanu jäigi pika ninaga.
Loo moraal
ehk kokkuvõte
Millest ikkagi sedavõrd kindel veendumus, et valeraha oli
pärit just nende, nende endi sõnul ausate ja ilmsüütute poepidajate
käest? Esiteks, käsi südamel ja nagu eespool öeldud: peale tollest poest
ostu järgselt tagasi saadud 20euroste teisi kahekümneseid sel õhtul siinkirjutaja
rahakotis polnud. Need kaks kahekümnelist olid esimesed ja ühtlasi ka
viimased.
Teiseks: teadjad teadsid rääkida, et tolles poes olla
varemgi ette tulnud ostja tüssamise katseid, näiteks vähem tagasi antud raha
näol. Ja kolmandaks: kui latiino-moor bossile helistas,
sahistas ta muu hulgas vaikselt (ent siiski kuuldavalt) torusse: "Ei usu,
et nad politsei kutsuvad. Ei nad kutsu. Niisama õiendavad siin."
Aga mis siin enam kaagutada.
Tuleb lihtsalt olla targem ja vilka eluga
turismipiirkondades silmad hoolikamalt lahti hoida. Ning kui on põhjust,
siis tuleb skandaali alustada jalamaid ja otsekohe, mitte mõne aja
möödudes.
Punkt.
PLAANID PUHKUST TENERIFEL? Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.
Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.