KUIDAS
ME RIIDEÄRIS SÕRMED KÕRVETASIME
See lugu ei ole
muinasjutt muretust elust ega lõputust lustist ja lillepeost paradiisisaarel.
See on aus ja ilustamata lugu isiklikult kogetud läbipõrumisest Euroopa ühe
populaarsema turismipiirkonna rõivaäris.
Selles
loos kirjeldatud sündmused leidsid aset ajavahemikus 2015. aasta maikuust 2016.
aasta maini. Üldiselt eestlased selliseid lugusid rääkida ei armasta ning
Eestist eemal veedetud eluperioode eelistatakse tihtipeale esitleda kui
lõputute õnnestumistega pikitud muretuid jalutuskäike ka siis, kui see tegelikult nii ei
ole olnud. No kuidas sa ikka teistele räägid, et kõnniteed võõrsil ei olnudki
tehtud puhtast kullast – hakatakse äkki imelikult vaatama, vaat et luuserikski
pidama! Nii ongi mugavam valju trummipõrinaga alanud, ent kuulsusetult lõppenud
maailmavallutusi ja kodumaale tagasipöördumisi põhjendada näiteks... nooh...
väljakannatamatu igatsusega musta leiva maitse järele. Või millega iganes.
Oma Tenerifele tulekuga me trummi ei löönud,
tuttavate ees ei praalinud ja tõtt öelda teadsid sellest meie perekondlikust ellujäämiseksperimendist
vaid kõige lähedasemad inimesed. Eksperimendist selles mõttes, et 2015. aasta 20.
veebruaril saarel lennukist maha astudes ei olnud meil varrukas ainsatki ideed,
millega siin õigupoolest tegelema hakata. Hoolega kaalutud äriprojektide asemel
olid varuks vaid aastatepikkune unistus elust soojal maal ja põhimõte: elu
tuleks elada nii, et surres kahju poleks: see või teine asi jäi proovimata,
unistused täitmata... Ja kõik.
Eks kohapeal näeb, mis saama hakkab. Just nii
me mõtlesime ja just selline, tundmatus kohas pea ees vettehüppamine tundus
endale kõige huvitavam.
Miks just
riideäri?
Esimestel saarekuudel tundsime rõõmu lihtsalt
olemisest, vahelduseks tegime ka paar laiska katset tööd leida. Aga kaua sa
ikka laiskled. Igav hakkab. Nii tekkiski mõte katsuda õnne rõiva- ja
ehtepoepidamisega. Esiteks seepärast, et selleks ajahetkeks oli
Tenerifel juba seitse eestlastele kuuluvat riidepoodi. See julgustas: suudavad
teised, küllap suudame ka meie. Teiseks oli tegu piisavalt põneva väljakutsega:
kuna meil puudus varem vähimgi kaubanduskogemus, tõotas ettevõtmine uusi, väärt
elukogemusi – seda enam, et mida rohkem värvikaid ja veidraid kogemusi, seda
sisukam saab olema võõrsil veedetud aeg. Kolmandaks tundus väikepoepidamine olevat
suhteliselt lihtne viis rahateenimiseks: saare rannapuhkusepiirkonnas
moodustavad enamiku klientidest turistid ning ka hispaanlastega toimetulekuks ühes
pisikeses poepugerikus piisab üsna piiratud hispaaniakeelsest sõnavarast: pikk
varrukas, lühike varrukas, kleit, kübar seelik, punane, kollane ning muu
taoline ja muidugi numbrid, et lahkelt vastata küsimusele: mis see või teine
asi maksab? Ning neljandaks peibutas mõte kiirest
keeleõppest muukeelsete (ja lootuste kohaselt eelkõige hispaaniakeelsete)
klientidega suhtlemise teel. Saagu saarele ka kaheksas eestlaste riidepood,
otsustasime.
Eirates
rusikareegleid
Alustada tuli sobiva ruumi leidmisest. Et
magusaimates kohtades (nagu näiteks rannapromenaadid) asuvad äripinnad on
üüratult kallid, tuli juba eos arvestada pesitsemisega mõnes tagasihoidlikumas
paigas.
Esmapilgul sobiva pinna leidsime Playa de las
Americase keskuses, hotelli Columbus lähedusest. Kõhklusi tekitas küll ruumi
paiknemine tänavatasapinnast poolkorruse jagu kõrgemal (üldjuhul kehtib
Tenerifel lihtne rusikareegel, et kasvõi mõned trepiastmed kõnniteest kõrgemal või
paari sammu jagu nurga taga asuv äripind ei ole hea mõte), ent soodne rent ning
otse rendile võetud ruumi kõrval tegutsevad baarid ja ilusalong, samuti
ümbruskonnas paiknevad hotellid uinutasid valvsuse. Näis, et uuele rõivapoele
sobilikku rahvaste rändamist siinkandis justkui oleks.
Ruumi saime rendile otse omanikult, ilma igasuguste
vahendustasudeta ning peale kõige muu oli ruum sedavõrd heas seisukorras (enne
meid pesitses siin aastaid interneti- ja mobiilsideteenustepakkuja Movistar`i
esindus), et remondi ja muu taolise jaoks ei tulnud kulutada praktiliselt
sentigi. Poele otsustasime panna nimeks STYLE. Tulevik
näis roosiline. Juhhei!
Esimesed ohumärgid...
Edasi tuli leida poepidamiseks tarvilik sisustus
ning muidugi kaup. Riideriputustorud, -stanged ja muu vajaliku leidsime saare
pealinnast Santa Cruzist, lähimad rõivaste, käekottide ja muu vajaliku
hulgimüüjad aga vaid kiviviske kauguselt Las Americasest/Los Cristianosest. Lähiümbruse
hulgimüüjate miinuseks oli aga see, et nende kaupa müüs väga suur osa
kohalikest väikepoodnikest. Et pisut erineda, pöörasime pilgu naabersaarele
Gran Canariale: vahemaa ei ole pikk, kiirlaevad sõeluvad saarte vahel iga mõne
tunni tagant ning sealsetest suurtest hulgiladudest leiab nii mõndagi põnevat.
Üht-teist otsustasime tellida ka mandri-Hispaaniast, sobiva ehete hulgimüüja
tuhnisime välja Santa Cruzist ja komplekt oligi koos.
Kõik tundus sujuvat. Avasime poe 2015. aasta juuni algupoolel
ja olime oma kaubavalikuga suhteliselt rahul. Suhteliselt rahul olid ka
kliendid – kui võrrelda sooritatud ostude arvu poodi sisse astunud inimeste
arvuga, polnud statistilised näitajad üldse pahad... Vastupidi: need näitajad
olid küllaltki rõõmustavad. Kuid nagu kahjuks juba esimeste tegevusnädalatega
ilmnes, jäi poodi sisseastujate arv loodetust märksa kasinamaks. Rusikareegli,
et äripind ei tohiks asuda tänavatasapinnast kuigi palju kõrgemal või eemal,
eiramine hakkas end kiiresti ning jõuliselt tunda andma.
Suvi venis
vaevaliselt
Siinkohal aga lasime end taas uinutada...
„Juulis läheb asi palju paremaks,“ seletasid kõrvalasuvate baaride töötajad
meile elutargalt. Tõepoolest: Tenerifel on kaks turismi kõrghooaega:
sügis/talv/kevad oktoobrist aprilli keskpaigani ning juuli-august, mil saarele
saabuvad põhjamaiste puhkajate asemel turistide hordid peamiselt
Lõuna-Euroopast, mandri-Hispaaniast ja mujalt. Mai, juuni ja september seevastu
kipuvad olema mõnevõrra vaiksemad ajad. Ja kui kohalikud, vanad olijad juba nii
ütlevad, et juulis läheb paremaks, siis küllap nii ka on.
Juulis aga ei muutunud suurt midagi. Kassa oli
kasin ja kaupluse külastajate arv jäi praktiliselt samaks, olgugi et saare
lõunaosa rannapromenaadid ning äri- ja restoranitänavad kihasid taas inimestest.
Nüüd aga soodustas olukorraga leppimist
asjaolu, et kuuldavasti kaebasid enneolematult kehva suve üle ka teised
eestlastest poepidajad. Mis siis ikka: kui juba vanad tegijad murelikult
ohkavad, ju siis suvi ongi sedapuhku selline nagu ta on. Vaikne ja rahavaene.
Kohaliku väikeettevõtluse eripära, paratamatus, millega lihtsalt tuleb leppida.
Kahjuks ei tahtnud kehvake suvi kuidagi otsa saada:
„Väga halb suvi on, uskumatult halb, sellist asja pole enne nähtud,“ laiutasid
meie naaberbaaride töötajad käsi ka augustis. „Aga oktoobris, siis kui saabuvad
Põhjamaade ja Skandinaavia turistid, vaat siis hakkab raha voolama ja elu läheb
tõeliselt käima. See on igal aastal nii.“
Heakene küll, mis seal`s ikka. Ootame oktoobrit ja
loodame...
Lootus on
lollide lohutus
Oktoober tuligi. Tulid ka kauaoodatud, jõukad
Skandinaavia turistid. Aga mida ei tulnud, olid vanade olijate poolt ennustatud
rammusa lastiga rahalaevad. Olukord küll pisut paranes, aga ei muutunud ka
üleliia roosiliseks. Turiste liikus meie tänavas rohkem kui varem, kuid trepist
üles astusid nad endistviisi harva. Nii meie kui ka meiega samal tasapinnal
asuvate baaride peremeeste näod kippusid aina pikemaks ja pikemaks venima ja
vägisi hakkas tunduma, et lootus, nagu vanasti öeldi, on tõepoolest lollide
lohutus.
Samal ajal olime tähele pannud, et suvel ja sügise
hakul suleti või käisid käest kätte paljud väikesed riidepoed Los Cristianoses ning
mitmel pool mujal turismipiirkonnas. Ilmselt aimati, et sügis sedapuhku suuri
ja rõõmustavaid muudatusi kaasa ei too. Kuulati oma sisemist häält ja tehti kehvadelt
rendipindadelt vehkat. Sel hetkel oleks meilgi tulnud joosta nii kiiresti ja
nii kaugele kui võimalik. Aga seda me muidugi ei teinud, sest ühtäkki, siis kui
algas Eesti turismibüroode Tenerife-hooaeg, hakkas meid külastama päris
arvukalt eestlasi.
Üldjuhul ei sattunud eestlased meie juurde
juhuslikult. Kuuldused uuest eestlaste riide- ja ehtepoest Tenerifel olid
jõudsasti levinud ning uudishimust aetuna ei peetud paljuks ka mõne trepiastme
jagu jalgu tõsta. Seevastu skandinaavlased, inglased, sakslased ja teised, kel
Eestist ja eestlaste toimetustest saarel sooja ega külma pole, rühkisid meist endistviisi
tänavat pidi mööda, näod higist leemendamas ja turjad lõunamaa päikeset
tulipunased...
Kibe
tõdemus: oleme ämbris
Nii nagu muu kinnisvara puhul, on
ka väikepoe asukoha puhul vaid kolm määravat asja: asukoht, asukoht ja veelkord
asukoht. Ja üha selgemaks sai, et just nimelt asukohaga olime totaalselt
ämbrisse astunud.
Parim müügikuu oli 2015. aasta detsember. Kaubelda
õnnestus küllaltki vilkalt ja märkimisväärse osa tulust tõid sisse ehted, mida
jõulukinkideks osteti. Samas aga oli lõplikult selge, et valdavalt eestlastest
koosneva klientuuri najal pikka purjetamist olla ei saa. Edukaks tegutsemiseks
on vaja märksa suuremat külastajate massi. Sellist massi, mis suve ja sügise
esimese poolega kogunenud miinuse plussiks keeraks ning talvega sedavõrd palju
sisse tooks, et üle võiks elada ka järgmise suve.
Et olime tegutsetud kuudega juba ka üht koma teist
oma tegevusele peale maksnud, siis poodi lihtsalt niisama kinni panna me ei
raatsinud. Otsustasime, et toimetame tasapisi edasi – talvel raha siiski liigub
- aga samal ajal proovime poe maha müüa.
Kui müüd,
müü ruttu
Järgmine, sedapuhku poe müügiga seotud
ämbrisseastumine ei lasknud end kaua oodata. Üks esimesi ostuhuvilisi oli keegi
kilavate silmadega pakistanlane, kes pakkus oluliselt väiksemat summat kui me oleksime
soovinud. Loomulikult saatsime selle tõmmu džentelmeni kus see ja teine.
Tarkusetera, mis sageli kehtib näiteks pruugitud autot müües – anna see ära
esimesele tahtjale ja esimese tahtja poolt pakutud hinnaga – tuletas end aga
üsna varsti meelde.
Huvilisi käis, aga kellele ei meeldinud asukoht,
kelle jaoks oli poeke liiga pisike, kelle jaoks oli ta liiga kallis, kes
tahtnuks samas ruumis ajada rõivaäri asemel hoopis alkoholi- ja tubakaäri,
mille ajamiseks linnavalitsus seda konkreetset ruumi silmas pidades soovijale
litsentsi ei andnud jne...
Aeg samal ajal muidugi tiksus armutult ning 2016. aasta
kevad, sellega koos ka talvise turismihooaja lõpp ning klientide arvu järsk
langus lähenesid ähvardava hooga.
Hea, et
niigi läks
Näitleja-lavastaja Juhan Ulfsak on
meenutanud oma elu pööraste 1990ndate aastate algupoolel järgmiste sõnadega:
„...ja pidevalt oli mingi ebamäärane tunne, et kõik on nii perses, et
absoluutselt kõik on võimalik.“
Meie jõudsime sellesse staadiumi, kus kõik oli (riidepoega seoses) nii p***es, et absoluutselt kõik (muu) näis olevat
võimalik, 2016. aasta aprillis. Ning selleks, et kõik muu saaks tõepoolest olla
võimalik, otsustasime surnud hobuse piitsutamisest ehk poe mahamüümise plaanist
loobuda ja „putka“ maikuus lihtsalt kinni panna. Oli küll kuulda, et osad ärid
lähevadki sel saarel käima alles pärast ligi kaheaastast pealemaksmist, aga
riski veel üks aasta samas kohas istuda me võtta ei julenud. Ilmselt oli see
ainus õige otsus kogu meie riideäriga seotud aja jooksul.
Niisiis võtsime kätte ja leidsime
internetiavarustest ehk ostan-müün kuulutusteportaalidest riidekaupade
kokkuostja, kes saabus kohale La Palma saarelt ja kogu meie rõivavaru korraga
kinni maksis ning minema viis. Muu sisustuse – rõivaste riputustorudest
kassaaparaadi ja proovikabiini suure seinapeeglini – riputasime samuti netti
üles uusi omanikke ootama ning ruumi omanik maksis meile pärast võtmete
üleandmist välja tema käes hoiul olnud deposiidi. Hea, et niigi läks.
Jah, me saime oma väikese ja armsa, ent paraku
siiski äpardunud riidepoega aasta lõikes päris korralikult vastu pükse. Teisalt
aga: see, mis meie sõrmede vahelt liivana välja pudenes, Atlandi ookeani
sinistesse voogudesse sirises ja seal jäädavalt kadunuks jäi, oli kõigest
teatud hulk raha. Ei midagi enamat. Raha kaotamine ei ole kunagi rõõmustav, aga
õnneks ei ole see mitte kunagi surmav.
Õnn ja
ebaõnn hõljuvad käsikäes
Kui ajas põgusalt tagasi vaadata, ei ole meie
juhtumis midagi enneolematut ega eriskummalist, sest äripinna asukohavalikuga
on Tenerifel aegade jooksul teisigi kaasmaalasi banaanikoorele astunud ning
sellel libastunud. Valusaid kukkumisi on olnud nii kohviku- kui
ekskursiooniäris ja kui rääkida rõivakaubandusest, siis 2015/2016. aastal ehk
meiega samaaegselt tegutsenud kaheksast eestlaste riidepoest jäi peagi alles
vaid neli.
Kahjurõõmsalt parastajate meelehärmiks ja tõe
huvides tuleb siinkohal aga siiski ära märkida, et tegu ei pruugi olla
põhjamaalaste saamatusega kohalikes äriasjades. Õnn ja ebaõnn hõljuvad selle
saare kohal ringi käsikäes ning teevad pai või hammustavad sõltumata sellest,
kas sa oled itaallane, venelane, hindu või eestlane.
Selline on Tenerife argipäev ja siia elama kolides
tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, et uus ja ihaldatud elu paradiisisaarel
ei pruugi teile serveerida mitte ainult vihmavarjukestega dekoreeritud
värvilisi kokteile, vahukoort ja marmelaadilõike, vaid võib võika irve saatel
saatel pakkuda ka portsjonite kaupa tulist soola või tšillipipra
üledoose.
Mis pärast krahhi
edasi sai
Üks meie aastaid Tenerifel elanud tuttav
armastab öelda: „Tenerife on väga imelik saar. Ta hakkab sind ajapikku hoidma
ja kui sa midagi tõesti väga-väga vajad, siis ta annab sulle selle. Lihtsalt
armasta seda saart siiralt ning südamest ja tema armastab sind vastu.“
Kõlab ehk imelikult, aga oleme meiegi hakanud
„teda“ ehk Tenerifet võtma kui elusolendit, kes võib küll sundida sind mõnda
ust oma elus sulgema, aga teeb ta seda selleks, et seejärel aidata sul avada
uusi.
Nii tekkisidki meil äpardunud riidepoe sulgemisega
samal ajal ning vahetult pärast seda uued ja huvitavad tutvused, mis
võimaldasid hakata pakkuma soovijatele Tenerifel puhkusemajutust. Nüüdseks juba viiendat aastat pakume
kaasmaalastele ka jahisõite ookeanil
koos vaala- ja delfiinivaatlusega ning eestlasest kapteni muhedal juhtimisel,
adrenaliinirohkeid langevarjulende saare kohal, teleskoopidega tähevaatlusi
öises Teide rahvuspargis pealpool pilvi...
Ühesõnaga – avasime enda jaoks saarel uued
uksed ja oleme valikuga rahul. Aga need on juba teised lood.
Mida öelda lõpetuseks?
Vahest ehk seda, et kui teil on sõpru kel plaan
samuti Tenerifele kolida, ei tee paha seda lugu sõpradega jagada. Sest mine
tea, ehk leiavad nad meie kogemustest midagi kasulikku ka enda jaoks.
Kohtumisteni saarel!
**
PLAANID PUHKUST TENERIFEL? Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.
Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.