KUIDAS ME RIIDEÄRIS SÕRMED KÕRVETASIME

See lugu ei ole muinasjutt muretust elust ega lõputust lustist ja lillepeost paradiisisaarel. See on aus ja ilustamata lugu isiklikult kogetud läbipõrumisest Euroopa ühe populaarsema turismipiirkonna rõivaäris. 

Selles loos kirjeldatud sündmused leidsid aset ajavahemikus 2015. aasta maikuust 2016. aasta maini. Üldiselt eestlased selliseid lugusid rääkida ei armasta ning Eestist eemal veedetud eluperioode eelistatakse tihtipeale esitleda kui lõputute õnnestumistega pikitud muretuid jalutuskäike ka siis, kui see tegelikult nii ei ole olnud. No kuidas sa ikka teistele räägid, et kõnniteed võõrsil ei olnudki tehtud puhtast kullast – hakatakse äkki imelikult vaatama, vaat et luuserikski pidama! Nii ongi mugavam valju trummipõrinaga alanud, ent kuulsusetult lõppenud maailmavallutusi ja kodumaale tagasipöördumisi põhjendada näiteks... nooh... väljakannatamatu igatsusega musta leiva maitse järele. Või millega iganes.
Oma Tenerifele tulekuga me trummi ei löönud, tuttavate ees ei praalinud ja tõtt öelda teadsid sellest meie perekondlikust ellujäämiseksperimendist vaid kõige lähedasemad inimesed. Eksperimendist selles mõttes, et 2015. aasta 20. veebruaril saarel lennukist maha astudes ei olnud meil varrukas ainsatki ideed, millega siin õigupoolest tegelema hakata. Hoolega kaalutud äriprojektide asemel olid varuks vaid aastatepikkune unistus elust soojal maal ja põhimõte: elu tuleks elada nii, et surres kahju poleks: see või teine asi jäi proovimata, unistused täitmata... Ja kõik.

Eks kohapeal näeb, mis saama hakkab. Just nii me mõtlesime ja just selline, tundmatus kohas pea ees vettehüppamine tundus endale kõige huvitavam.

Miks just riideäri?
Esimestel saarekuudel tundsime rõõmu lihtsalt olemisest, vahelduseks tegime ka paar laiska katset tööd leida. Aga kaua sa ikka laiskled. Igav hakkab. Nii tekkiski mõte katsuda õnne rõiva- ja ehtepoepidamisega.  Esiteks seepärast, et selleks ajahetkeks oli Tenerifel juba seitse eestlastele kuuluvat riidepoodi. See julgustas: suudavad teised, küllap suudame ka meie. Teiseks oli tegu piisavalt põneva väljakutsega: kuna meil puudus varem vähimgi kaubanduskogemus, tõotas ettevõtmine uusi, väärt elukogemusi – seda enam, et mida rohkem värvikaid ja veidraid kogemusi, seda sisukam saab olema võõrsil veedetud aeg. Kolmandaks tundus väikepoepidamine olevat suhteliselt lihtne viis rahateenimiseks: saare rannapuhkusepiirkonnas moodustavad enamiku klientidest turistid ning ka hispaanlastega toimetulekuks ühes pisikeses poepugerikus piisab üsna piiratud hispaaniakeelsest sõnavarast: pikk varrukas, lühike varrukas, kleit, kübar seelik, punane, kollane ning muu taoline ja muidugi numbrid, et lahkelt vastata küsimusele: mis see või teine asi maksab? Ning neljandaks peibutas mõte kiirest keeleõppest muukeelsete (ja lootuste kohaselt eelkõige hispaaniakeelsete) klientidega suhtlemise teel. Saagu saarele ka kaheksas eestlaste riidepood, otsustasime.

Eirates rusikareegleid
Alustada tuli sobiva ruumi leidmisest. Et magusaimates kohtades (nagu näiteks rannapromenaadid) asuvad äripinnad on üüratult kallid, tuli juba eos arvestada pesitsemisega mõnes tagasihoidlikumas paigas.
Esmapilgul sobiva pinna leidsime Playa de las Americase keskuses, hotelli Columbus lähedusest. Kõhklusi tekitas küll ruumi paiknemine tänavatasapinnast poolkorruse jagu kõrgemal (üldjuhul kehtib Tenerifel lihtne rusikareegel, et kasvõi mõned trepiastmed kõnniteest kõrgemal või paari sammu jagu nurga taga asuv äripind ei ole hea mõte), ent soodne rent ning otse rendile võetud ruumi kõrval tegutsevad baarid ja ilusalong, samuti ümbruskonnas paiknevad hotellid uinutasid valvsuse. Näis, et uuele rõivapoele sobilikku rahvaste rändamist siinkandis justkui oleks.
Ruumi saime rendile otse omanikult, ilma igasuguste vahendustasudeta ning peale kõige muu oli ruum sedavõrd heas seisukorras (enne meid pesitses siin aastaid interneti- ja mobiilsideteenustepakkuja Movistar`i esindus), et remondi ja muu taolise jaoks ei tulnud kulutada praktiliselt sentigi. Poele otsustasime panna nimeks STYLE. Tulevik näis roosiline. Juhhei!

Esimesed ohumärgid...
Edasi tuli leida poepidamiseks tarvilik sisustus ning muidugi kaup. Riideriputustorud, -stanged ja muu vajaliku leidsime saare pealinnast Santa Cruzist, lähimad rõivaste, käekottide ja muu vajaliku hulgimüüjad aga vaid kiviviske kauguselt Las Americasest/Los Cristianosest. Lähiümbruse hulgimüüjate miinuseks oli aga see, et nende kaupa müüs väga suur osa kohalikest väikepoodnikest. Et pisut erineda, pöörasime pilgu naabersaarele Gran Canariale: vahemaa ei ole pikk, kiirlaevad sõeluvad saarte vahel iga mõne tunni tagant ning sealsetest suurtest hulgiladudest leiab nii mõndagi põnevat. Üht-teist otsustasime tellida ka mandri-Hispaaniast, sobiva ehete hulgimüüja tuhnisime välja Santa Cruzist ja komplekt oligi koos.
Kõik tundus sujuvat. Avasime poe 2015. aasta juuni algupoolel ja olime oma kaubavalikuga suhteliselt rahul. Suhteliselt rahul olid ka kliendid – kui võrrelda sooritatud ostude arvu poodi sisse astunud inimeste arvuga, polnud statistilised näitajad üldse pahad... Vastupidi: need näitajad olid küllaltki rõõmustavad. Kuid nagu kahjuks juba esimeste tegevusnädalatega ilmnes, jäi poodi sisseastujate arv loodetust märksa kasinamaks. Rusikareegli, et äripind ei tohiks asuda tänavatasapinnast kuigi palju kõrgemal või eemal, eiramine hakkas end kiiresti ning jõuliselt tunda andma.

Suvi venis vaevaliselt
Siinkohal aga lasime end taas uinutada... „Juulis läheb asi palju paremaks,“ seletasid kõrvalasuvate baaride töötajad meile elutargalt. Tõepoolest: Tenerifel on kaks turismi kõrghooaega: sügis/talv/kevad oktoobrist aprilli keskpaigani ning juuli-august, mil saarele saabuvad põhjamaiste puhkajate asemel turistide hordid peamiselt Lõuna-Euroopast, mandri-Hispaaniast ja mujalt. Mai, juuni ja september seevastu kipuvad olema mõnevõrra vaiksemad ajad. Ja kui kohalikud, vanad olijad juba nii ütlevad, et juulis läheb paremaks, siis küllap nii ka on.
Juulis aga ei muutunud suurt midagi. Kassa oli kasin ja kaupluse külastajate arv jäi praktiliselt samaks, olgugi et saare lõunaosa rannapromenaadid ning äri- ja restoranitänavad kihasid taas inimestest.

Nüüd aga soodustas olukorraga leppimist asjaolu, et kuuldavasti kaebasid enneolematult kehva suve üle ka teised eestlastest poepidajad. Mis siis ikka: kui juba vanad tegijad murelikult ohkavad, ju siis suvi ongi sedapuhku selline nagu ta on. Vaikne ja rahavaene. Kohaliku väikeettevõtluse eripära, paratamatus, millega lihtsalt tuleb leppida.
Kahjuks ei tahtnud kehvake suvi kuidagi otsa saada: „Väga halb suvi on, uskumatult halb, sellist asja pole enne nähtud,“ laiutasid meie naaberbaaride töötajad käsi ka augustis. „Aga oktoobris, siis kui saabuvad Põhjamaade ja Skandinaavia turistid, vaat siis hakkab raha voolama ja elu läheb tõeliselt käima. See on igal aastal nii.“
Heakene küll, mis seal`s ikka. Ootame oktoobrit ja loodame...

Lootus on lollide lohutus
Oktoober tuligi. Tulid ka kauaoodatud, jõukad Skandinaavia turistid. Aga mida ei tulnud, olid vanade olijate poolt ennustatud rammusa lastiga rahalaevad. Olukord küll pisut paranes, aga ei muutunud ka üleliia roosiliseks. Turiste liikus meie tänavas rohkem kui varem, kuid trepist üles astusid nad endistviisi harva. Nii meie kui ka meiega samal tasapinnal asuvate baaride peremeeste näod kippusid aina pikemaks ja pikemaks venima ja vägisi hakkas tunduma, et lootus, nagu vanasti öeldi, on tõepoolest lollide lohutus.
Samal ajal olime tähele pannud, et suvel ja sügise hakul suleti või käisid käest kätte paljud väikesed riidepoed Los Cristianoses ning mitmel pool mujal turismipiirkonnas. Ilmselt aimati, et sügis sedapuhku suuri ja rõõmustavaid muudatusi kaasa ei too. Kuulati oma sisemist häält ja tehti kehvadelt rendipindadelt vehkat. Sel hetkel oleks meilgi tulnud joosta nii kiiresti ja nii kaugele kui võimalik. Aga seda me muidugi ei teinud, sest ühtäkki, siis kui algas Eesti turismibüroode Tenerife-hooaeg, hakkas meid külastama päris arvukalt eestlasi.

Üldjuhul ei sattunud eestlased meie juurde juhuslikult. Kuuldused uuest eestlaste riide- ja ehtepoest Tenerifel olid jõudsasti levinud ning uudishimust aetuna ei peetud paljuks ka mõne trepiastme jagu jalgu tõsta. Seevastu skandinaavlased, inglased, sakslased ja teised, kel Eestist ja eestlaste toimetustest saarel sooja ega külma pole, rühkisid meist endistviisi tänavat pidi mööda, näod higist leemendamas ja turjad lõunamaa päikeset tulipunased...

Kibe tõdemus: oleme ämbris
Nii nagu muu kinnisvara puhul, on ka väikepoe asukoha puhul vaid kolm määravat asja: asukoht, asukoht ja veelkord asukoht. Ja üha selgemaks sai, et just nimelt asukohaga olime totaalselt ämbrisse astunud.
Parim müügikuu oli 2015. aasta detsember. Kaubelda õnnestus küllaltki vilkalt ja märkimisväärse osa tulust tõid sisse ehted, mida jõulukinkideks osteti. Samas aga oli lõplikult selge, et valdavalt eestlastest koosneva klientuuri najal pikka purjetamist olla ei saa. Edukaks tegutsemiseks on vaja märksa suuremat külastajate massi. Sellist massi, mis suve ja sügise esimese poolega kogunenud miinuse plussiks keeraks ning talvega sedavõrd palju sisse tooks, et üle võiks elada ka järgmise suve.
Et olime tegutsetud kuudega juba ka üht koma teist oma tegevusele peale maksnud, siis poodi lihtsalt niisama kinni panna me ei raatsinud. Otsustasime, et toimetame tasapisi edasi – talvel raha siiski liigub - aga samal ajal proovime poe maha müüa.

Kui müüd, müü ruttu
Järgmine, sedapuhku poe müügiga seotud ämbrisseastumine ei lasknud end kaua oodata. Üks esimesi ostuhuvilisi oli keegi kilavate silmadega pakistanlane, kes pakkus oluliselt väiksemat summat kui me oleksime soovinud. Loomulikult saatsime selle tõmmu džentelmeni kus see ja teine. Tarkusetera, mis sageli kehtib näiteks pruugitud autot müües – anna see ära esimesele tahtjale ja esimese tahtja poolt pakutud hinnaga – tuletas end aga üsna varsti meelde.
Huvilisi käis, aga kellele ei meeldinud asukoht, kelle jaoks oli poeke liiga pisike, kelle jaoks oli ta liiga kallis, kes tahtnuks samas ruumis ajada rõivaäri asemel hoopis alkoholi- ja tubakaäri, mille ajamiseks linnavalitsus seda konkreetset ruumi silmas pidades soovijale litsentsi ei andnud jne...
Aeg samal ajal muidugi tiksus armutult ning 2016. aasta kevad, sellega koos ka talvise turismihooaja lõpp ning klientide arvu järsk langus lähenesid ähvardava hooga.

Hea, et niigi läks
Näitleja-lavastaja Juhan Ulfsak on meenutanud oma elu pööraste 1990ndate aastate algupoolel järgmiste sõnadega: „...ja pidevalt oli mingi ebamäärane tunne, et kõik on nii perses, et absoluutselt kõik on võimalik.“
Meie jõudsime sellesse staadiumi, kus kõik oli (riidepoega seoses) nii p***es, et absoluutselt kõik (muu) näis olevat võimalik, 2016. aasta aprillis. Ning selleks, et kõik muu saaks tõepoolest olla võimalik, otsustasime surnud hobuse piitsutamisest ehk poe mahamüümise plaanist loobuda ja „putka“ maikuus lihtsalt kinni panna. Oli küll kuulda, et osad ärid lähevadki sel saarel käima alles pärast ligi kaheaastast pealemaksmist, aga riski veel üks aasta samas kohas istuda me võtta ei julenud. Ilmselt oli see ainus õige otsus kogu meie riideäriga seotud aja jooksul.  
Niisiis võtsime kätte ja leidsime internetiavarustest ehk ostan-müün kuulutusteportaalidest riidekaupade kokkuostja, kes saabus kohale La Palma saarelt ja kogu meie rõivavaru korraga kinni maksis ning minema viis. Muu sisustuse – rõivaste riputustorudest kassaaparaadi ja proovikabiini suure seinapeeglini – riputasime samuti netti üles uusi omanikke ootama ning ruumi omanik maksis meile pärast võtmete üleandmist välja tema käes hoiul olnud deposiidi. Hea, et niigi läks.
Jah, me saime oma väikese ja armsa, ent paraku siiski äpardunud riidepoega aasta lõikes päris korralikult vastu pükse. Teisalt aga: see, mis meie sõrmede vahelt liivana välja pudenes, Atlandi ookeani sinistesse voogudesse sirises ja seal jäädavalt kadunuks jäi, oli kõigest teatud hulk raha. Ei midagi enamat. Raha kaotamine ei ole kunagi rõõmustav, aga õnneks ei ole see mitte kunagi surmav.

Õnn ja ebaõnn hõljuvad käsikäes
Kui ajas põgusalt tagasi vaadata, ei ole meie juhtumis midagi enneolematut ega eriskummalist, sest äripinna asukohavalikuga on Tenerifel aegade jooksul teisigi kaasmaalasi banaanikoorele astunud ning sellel libastunud. Valusaid kukkumisi on olnud nii kohviku- kui ekskursiooniäris ja kui rääkida rõivakaubandusest, siis 2015/2016. aastal ehk meiega samaaegselt tegutsenud kaheksast eestlaste riidepoest jäi peagi alles vaid neli.
Kahjurõõmsalt parastajate meelehärmiks ja tõe huvides tuleb siinkohal aga siiski ära märkida, et tegu ei pruugi olla põhjamaalaste saamatusega kohalikes äriasjades. Õnn ja ebaõnn hõljuvad selle saare kohal ringi käsikäes ning teevad pai või hammustavad sõltumata sellest, kas sa oled itaallane, venelane, hindu või eestlane.
Selline on Tenerife argipäev ja siia elama kolides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, et uus ja ihaldatud elu paradiisisaarel ei pruugi teile serveerida mitte ainult vihmavarjukestega dekoreeritud värvilisi kokteile, vahukoort ja marmelaadilõike, vaid võib võika irve saatel saatel pakkuda ka portsjonite kaupa tulist soola või tšillipipra üledoose.

Mis pärast krahhi edasi sai
Üks meie aastaid Tenerifel elanud tuttav armastab öelda: „Tenerife on väga imelik saar. Ta hakkab sind ajapikku hoidma ja kui sa midagi tõesti väga-väga vajad, siis ta annab sulle selle. Lihtsalt armasta seda saart siiralt ning südamest ja tema armastab sind vastu.“
Kõlab ehk imelikult, aga oleme meiegi hakanud „teda“ ehk Tenerifet võtma kui elusolendit, kes võib küll sundida sind mõnda ust oma elus sulgema, aga teeb ta seda selleks, et seejärel aidata sul avada uusi.
Nii tekkisidki meil äpardunud riidepoe sulgemisega samal ajal ning vahetult pärast seda uued ja huvitavad tutvused, mis võimaldasid hakata pakkuma soovijatele Tenerifel puhkusemajutust.  Nüüdseks juba viiendat aastat pakume kaasmaalastele ka jahisõite ookeanil koos vaala- ja delfiinivaatlusega ning eestlasest kapteni muhedal juhtimisel, adrenaliinirohkeid langevarjulende saare kohal, teleskoopidega tähevaatlusi öises Teide rahvuspargis pealpool pilvi...
Ühesõnaga – avasime enda jaoks saarel uued uksed ja oleme valikuga rahul. Aga need on juba teised lood.

Mida öelda lõpetuseks?

Vahest ehk seda, et kui teil on sõpru kel plaan samuti Tenerifele kolida, ei tee paha seda lugu sõpradega jagada. Sest mine tea, ehk leiavad nad meie kogemustest midagi kasulikku ka enda jaoks.
Kohtumisteni saarel!
**

PLAANID PUHKUST TENERIFEL?  Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.

Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.