JAGA LUGU SÕPRADEGA

EESTI KOOLIST JA TENERIFE KOOLIST: OTSE JA AUSALT

Juba Eestis algklassides käies hakkas laps aeg-ajalt kurtma, et ta ei taha kooli minna. Tasahilju imbus tema ütlustesse ka fraas "ma vihkan kooli". Pärast kuuenda klassi keskel Eestist Tenerifele kolimist ja täiesti umbkeelsena kohalikku hispaaniakeelsesse riigikooli õppima asumist muutus kõik. Päevapealt.

Pärast oma esimest koolipäeva Tenerifel ligi kolm aastat tagasi teatas toona 13aastane tütar, et talle meeldis koolis väga. Sealt edasi rääkis ta peaaegu iga päev õhinal, kuidas tal koolis läks ja kui tore koolis oli. Tohoh! Milles asi!?
Et siinkirjutaja ei ole diplomeeritud spetsialist erinevate riikide hariduskorralduslike nüansside alal, põhineb järgnev jutt mitte teaduslikel uuringutel ja statistikal, vaid inimlikel tunnetel ning lapse koolikogemuste võrdlustel kahe maa lõikes.

Pedagoogiloterii ehk „taldrik pähe puruks“
Hakatuseks tuleb rääkida asjadest, mis aitasid viia kooli ja kooliskäimise suhtes negatiivse suhtumiseni. Kindlasti ei tegele me selles loos üldistamisega. Pole kahtlust, et Eestis on ametis sadade kaupa väga häid, professionaalseid ja kaasaegsele Euroopale omaste mõtteviisidega õpetajaid-pedagooge. Aga kahjuks see lugu ei räägi neist.
Kui lasteaias käimist ja oma lasteaia rühmaõpetajat meenutab tütar sageli sooja sõnaga, siis "päriskooli", eriti selle algklasside perioodi osas kipub asi olema vastupidine. Võib-olla meil lihtsalt ei vedanud lapse elu esimese klassijuhatajaga - ilmselt juba „vana hea“ Brežnevi võimulolekuaegadest saati ametis olnud kogenud pedagoogiga - aga kool ei tohiks olla ses suhtes loterii, kus vahel veab ja vahel mitte. Suur pilt koosneb alati väikestest detailidest. Kui detailid on ilusad, on ka pilt ilus. Kui mitte, kipub kiiva kiskuma ka pilt. Siit edasi tulevad mõned näited Eestis kogetud "koolipildi"-detailidest.
Klassikülastus nukuteatrisse. Kui üks poiss otsustas lihtsalt heast peast tüdrukule teatri trepil vastu vahtimist virutada ja too nuttes klassijuhataja poole pöördus, nähvas klassijuhataja, et tal on muudki tegemist kui selliste asjadega tegeleda.
Klassijuhataja, kogenud pedagoog, ei öelnud kunagi, et midagi on tehtud hästi. Kõik oli tehtud kas halvasti või siis jäeti tehtu sootuks tähelepanuta. Kas lapse loovuse areng sai siit tiivad või pigem mitte nii väga?
"Ma lööks selle taldriku sulle pähe puruks!" Kas pole armas sisin "kogenud pedagoogi" poolt pärast seda kui laps ei saanud hästi aru matemaatikaülesande püstitusest. Taldrik pähe, selle asemel, et veel üks kord selgitada.
Sagedane tänitamine, osatamine, halvustavad märkused ja kommentaarid... "Ära tüüta mind oma küsimustega. Mul on niigi tegemist!" Ja seda pidevalt.

"Sa jooksed nagu lehm!“
Klassijuhataja klassijuhatajaks. Kõige arusaamatuma teoga sai hakkama algklasside kehalise kasvatuse õpetaja, samuti KOGENUD pedagoog. Et tütrele on eluteel käimiseks kaasa antud lampjalad, ei pruugi ta alati joosta sama nõtkelt ja graatsiliselt kui noor hirv... "Sa jooksed nagu lehm!" käratas KOGENUD kehalise kasvatuse õpetaja ühes tunnis. Kõigi kuuldes ja kõvasti.
Mis mõttes!?
Selle küsimusega sai võetud ühendust nii klassijuhataja kui ka kooli kõrgemate instantsidega.
Kujutage ette, kui laps ütleks koolis samamoodi kellelegi õpetajatest? "Kus on kodu ja lapsevanemate silmad!" kostaksid koolimajast kogenud pedagoogide ahastavad hüüded. "Me oleme teie lapse käitumisest šokeeritud!" Kahtlust poleks kellelgi, eriti asjatundjatel ja kogenud pedagoogidel - süüdi on laps, tema vanemad ja kodune kasvatus.
Aga kas lugupeetud ja kogenud pedagoogi suust lapse suunas väljunud röögatuse "SA JOOKSED NAGU LEHM!" puhul oli keegi süüdi?
Muidugi mitte!
Ei kahetsust, ei vabandust.
Kogenud pedagoogid ja kõrgemad instantsid tõmbusid ringkaitsesse ning lõpuks jäi mulje, et kui üldse keegi milleski süüdi on, siis on need lapsevanemad ja lapsevanemate poolt ostetud "valed jooksujalatsid". Ehk teisisõnu - süsteem ei eksi. Eksib lihtsurelik. 
Tegelikult on "Süsteem ei eksi kunagi"-mõtteviis mitmete teiste Eestis Nõukogude ajast saati säilinud igandite seas jätkuvalt üks elujõulisemaid. Kas teile meenub näiteks mõni poliitik, kes on enda sõnul kunagi teinud midagi valesti? Sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest, ämma kilekoti sisust, K-kohukesest, maadevahetusest, kui-on-must-näita-ust laadsetest loosungitest või millest iganes.
Sama näib toimuvat haridussüsteemis. Paraku.

Nagu võrdne võrdsete seas
Tuleb tõdeda, et algkoolietapi lõppedes ja uute klassijuhatajate ilmudes lapse suhtumine kooli ning kooliskäimisesse mõnevõrra muutus. Ent tõrvatilgad meepotis olid oma töö juba teinud, tekitanud trotsi, vimma ja vastumeelsuse.
Ilmselt ongi nüüd tagumine aeg heita pilk sisse siinse koolimaja uksest ja otsida vastust küsimusele "Mis siin Tenerifel siis nii teistmoodi on?".
Sellest, mis on Tenerifel koolis teisiti kui Eestis, on tegelikult üsna keeruline kirjutada. Sest ainus, kes seda omal nahal kõige paremini tajub, on laps ise.
Tema tunneb end siin hästi. Ta ei vihka enam kooli ega virise, et ta ei taha kooli minna. Ta ei tunne end tühise kübemena suures (haridus)Süsteemis, kus talle meeleldi "taldrik pähe puruks" löödaks.
Ta tunneb, justkui kohtleksid õpetajad teda koolis nagu võrdsed võrdset. Nagu endasugust. Nagu isiksust. Ta tunneb, et teda innustatakse.
Pikemaks ei tahtnud seda tekstilõiku kirjutada, sest see oleks võinud muutuda juba pisut läilaks.
Aga nii need asjad on.

„Ma nutsin end magama...“
Ühel esimese Tenerife-kooliaasta õhtul, kui arutlesime elu erinevuste üle Eestis ja siin, lausus tütar: "Mis elu see oli, kui ma Eestis õhtuti lihtsalt nutsin end magama."
Ta polnud mitte kunagi varem midagi sellist tunnistanud. Silmas pidas ta aga õpikoormust - pikki koolipäevi ja sületäite kaupa koduseid õppimisi, mis venitasid lapse tööpäeva alatasa hilistesse õhtutundidesse.
Tõsi ta on. Kui täiskasvanu normaalne tööpäev kestab 8 tundi ja tööandja seda oluliselt pikemaks venitab, on võimalik heleda häälega appi hüüdes pöörduda küll ametiühingu, küll tööinspektsiooni poole.
Aga kuhu saaksid pöörduda lapsed?
Kui "peaga töötavate" ja "peaga töötamisest" krussis ajudega täiskasvanute suunas noogutatakse mõistvalt, et jaa-jaa, peaga töötamine pole naljaasi, see kurnab vaimselt ja tekitab stressi... Siis koolilaste puhul kalduvad "diagnoosid" olema sootuks lihtsakoelisemad: "SEE lihtsalt ei viitsi ju õppida. Ja vanemad ei saa oma laiskvorstist jagu!"

Õpikoormusest ja kodutöödest
Tenerifel näikse koolikoormus olevat seatud teisiti. Kool algab kell 8 ja lõpeb kell 14. Koduseid töid antakse, aga parajasti nii palju, et laps nendega toime saamise järel ka iseenda ja oma rõõmude jaoks aega leiab.
Pedagoogide ja õpilaste suhted koolis meenutavad Olümpose jumalate ja lihtsurelike vahelise alluvussuhte asemel pigem sõbralikku partnerlust. Õppetöös aga näib võimalikult suure hulga aastaarvude ajjutampimise asemel olevat prioriteediks asjadest ja nende toimimisest arusaamine. Ning kõvaketta robotliku täislaadimise asemel asemel iseseisva tegutsemisvõime kasvatamine ja isiksuse areng.
Matemaatika, mis Eesti koolis oli lapse jaoks paras põrgutuli, kulgeb siin märksa lobedamalt. "See on ju tegelikult päris lihtne," ütleb laps.
Pole ime, et ta üleöö meelt muutis ja jutud kooli vihkamisest kus see ja teine jättis.

Klassikursust kordama? Miks ka mitte!
Saabusime Tenerifele 20.veebruaril 2015, koolikoha lapsele saime sama aasta märtsis. Hispaania keelt oskamata sulandus ta uude keskkonda valutult vaatamata faktile, et kogu õppetöö käib hispaania keeles.
Loomulikult ei saanudki esimese, pooliku õppeaasta tulemused olla sama head kui kohalikel. Enne jaanipäeva, kui kool lõppes, avaldati koolis lootust, et laps pääseb järgmisse klassi. Aga selleks pidanuks ta septembris läbima 3 hispaaniakeelset testi: matemaatika, loodusteadus ja tehnoloogia.
Võtsime küll koolist vajalikud materjalid, ent testimõtetest loobusime peagi. Kolme õppeaine terve õppeaasta mahu pähetuupimine vaid kahe kuuga ja hispaania keeles olnuks tõeline lapsepiinamine. Nii otsustasime asju rahulikult võtta ja klassikursust kordama jääda.
Suures pildis pole vahet, kas keskharidus õnnestub saada kätte üks aasta varem või hiljem. Sest sel hetkel kui see juhtub, on kogu elu niiehknaa veel alles ees.

VEEBRUAR 2018 EHK 3 AASTAT HILJEM

Kas vahepeal on midagi muutunud? Siinse koolisüsteemiga rahulolu osas mitte. Õppetööga hakkamasaamise osas aga küll. Esimesele, ülalkirjeldatud poolikule õppeaastale järgnenud klassikursuse kordamine jäi ainsaks. Trimestri- ja klassilõputunnistustel peegelduvad tulemused on ilma vanematepoolse takkatorkimiseta liikunud tõusujoones ning vahepeal 16aastaseks saanud tütar ei saa vahetevahel aru näiteks sellest, kuidas mõnede kohalike koolikaaslaste jaoks on omaenese emakeele ehk hispaania keele grammatika kõvemaks pähkliks kui temale...  Aga mis peamine: ta on siin õnnelik.

P.S.

Sellest, kuidas laps Tenerifel esimest päeva kooli läks ja milliseid dokumente selleks vaja oli, saad lugeda SIIT.

Oled tulemas Tenerifele turistina ja mõtled, mida saarel põnevat teha? Loe meie poolt soovitatud tegevuste (ekskursioonide, matkade, jahisõitude jne) kohta SIIT.

Vaata videot põnevatest tegevustest siit: 

VAATA KA TEISI MEIE VIDEOSID: