JÕUKUSE
HÕNGU NUUSUTAMAS EHK KAS ON KERGE LEIDA TÖÖD?
„Kuidas teil seal Tenerifel tööleidmisega on?“ Just seda on meilt saarel veedetud aastate jooksul kõige rohkem küsitud. Järgnev lugu räägibki tööleidmisest või kui olla täpne siis pigem selle mitteleidmisest kohalikus golfiklubis, jõukate inimeste mängumaal.
Õigupoolest
pärineb see lugu 2015. aasta maikuust, meie Tenerife-elu algusaegadest mil
saarel juurte alla ajamiseks ja töö leidmiseks uljalt lävepakke kulutada tuli. Nii
sündiski ühel päeval mõnus mõte võimalikust aedniku- ja muruniitjaametist mõnes
kohalikus golfiklubis. Mõeldud-tehtud. Jalad selga, äkki näkkab?
Töökohavalik –
puhas loogika!
Niisiis.
Golfiklubi Golf Las Americas. Vähemalt võhiku silmaga vaadates näib see
golfikeskus olevat saarel üks esinduslikumaid - järelikult valitseb siin alati
nõudlus aednike, muruniitjate ja teiste usinate töövihtujate järele. Puhas loogika! Ning kuna
siinkirjutajal on varuks muruniidukiga edasi-tagasi törtsutamise kogemus oma
kunagisest koduaiast Eestis, ei tohiks miski segada ka võimsat läbilööki
golfiväljadel. Keeleoskus oli tol ajal küll veel enam kui hädine, ent nagu öeldakse:
koputa - ja sulle avatakse.
Koputamiseks sai valitud üks pilvisem varahommik,
mil mõnekilomeetrine jalgsirännak kodust golfiklubisse pidanuks olema
minimaalselt kurnav. Paraku maitses uni just sel hommikul oi kui magusasti ja
teele asudes lõõskas päike taevas juba nii mis kole. Kahtlus, et äkki asutavad
personali-inimesed end varsti siestale, sundis sammu lisama. Vast ehk liigagi
hoogsalt, sest Golf Las Americase lähedusse jõudes leemendas põhjamaine
kvaliteettööjõud higist. Märg oli särk, rääkimata peast.
„Võimas“
spikker töövestluseks
Nii pugeski siinkirjutaja (et mitte endast
selle noobli asutuse asjameestele veidrat muljet jätta) esmalt golfiglubisse
viiva autoteesilla alla varju. Siin tõmbas mõnus tuuleke ja päike ei paistnud
pähe – väärt paik kuivamiseks ning püüdlikult (aga see-eest viletsas hispaania
keeles) ettevalmistatud spikrite pähetuupimiseks. „El jardinero (aednik),“ „La
maquina cortacesped (muruniiduk),“ „El
jardin necesita que lo rieguen? ("Aed vajab kastmist?" ...või midagi
taolist)“ ja veel mõned asjad roosal märkmepaberil olid valitud trumpideks, mis
sillutaksid teed hiilgavale aednikukarjäärile. Ning igaks juhuks ka „Yo aprendiendo el español. Cursos de
español para extranjeros en Ayuntamiento / Centro Cultural de Arona, Los
Cristianos ("Ma õpin hispaania keelt. Välismaalastele mõeldud hispaania
keele kursused Arona omavalitsuse kultuurikeskuses Los Cristianoses," või midagi
taolist).” See viimane oli mõeldud juhuks kui kellelgi peaks tekkima
kahtlusi, kas senjoor aednik ikka on võimeline aru saama oma tulevaste ülemuste
poolt hispaania keeles antud tulevastest tööülesannetest.
Pärast ligi pooletunnist silla all konutamist olid
töölesoovija kiharad peas ja särk seljas piisavalt kuivad, et läbida
finišisirge. Kusagilt kaugelt kostev murutraktori surin ja ühe golfiradadega
külgneva lukshotelli aias palmiokste kallal ragistavad ning tont teab mis
keeles jahvatavad kaks tõmmunahkset võõrtöölist sisendasid optimismi. Kui juba
nemad, miks siis mitte ka mina? Meie, eestlased oleme ju kõikjal kõrges hinnas,
pikisilmi oodatud tööjõud!
Ilusad hetked
jõukate inimeste seas
Golfiklubi fuajee vastas ootustele. Peenike ja
väljapeetud värk, õhus hõljumas jõukuse ja jõukate inimeste hõng. Sissepääsust
mitte kaugel hakkas silma ka kabinet, kus viibijaid näis olevat mõistlik
teavitada oma soovist asuda tööle. Kasvõi homsest.
Et kabinetis oldi hääletoonide põhjal otsustades
parajasti ametis mingite tähtsate asjade arutamisega, seadis blogija end
fuajees ootele. Otse infotahvli alla, mis teatas, et golfipühamus on keelatud
suvalised jalanõud, teksad ja üleüldse suvalised hilbud. Oli omamoodi tore seal
suvistes plätudes, suvalises särgis ning suvalistes lühkarites seista ja majja
sisenejaid silmitseda.
Kes need inimesed olid? Väärikad persoonid, selles
polnud vähimatki kahtlust. Täpsemalt? Miljonärid? Miljardärid? Jumal teab.
Igatahes tervitasid kõik nad kõiki hoonesviibijaid, sealhulgas ka siinkirjutajat
kas reipa “hellõu!” või vähemalt armuliku peanoogutusega.
Miks ka mitte! Kuuldavasti olla meie presidenti härra
Ilvestki omal ajal Ameerikas peetud mitte presidendiks, vaid veidrikust
IT-ärimeheks. Sama hästi võib ju ka golfiklubi infotahvli all seisev tundmatu
T-särgimees olla mõjuvõimas isik, kes tegelikult rikas on kui kröösus… eksole.
Jutt
lühike, aga see-eest konkreetne
Vahepeal oli kabinetis vaikseks jäänud. Hetk oli saabunud ning kotkas laskus kabinetti.
“Tere päevast! Ma otsin tööd.”
Kahe sekretäri moodi daami silmad läksid
suureks.
“Aednikuna või midagi sellist. Tahaksin siin muru
niita,” sai kuuma rauda kiirelt edasi taotud. Aga sealt edasi tuli mökk-mökk. Kiirelt
pähetuubitu oli ajust haihtunud kui tõmbetuulde. Ka maapõhja neetud spikker oli
taskust kusagile kadunud.
Daamid uurisid tulnukat huviga. “Kas Teil CV
on?” päris üks neist inglise keeles.
Ei olnud.
“Hetkel meil töötajaid vaja ei ole,” jätkas daam.
“Aga saatke meile, palun, e-mailiga oma CV. Siis me saame teiega ise ühendust
võtta, kui tekib vajadus.”
Ahah.
“Jah, OK. Muidugi saadan.”
Ehkki daamid naeratasid säravalt, oli selge, et
jutt on sellega lõppenud.
“Head päeva!”
“Jah, nägemist.”
Punkt.
Kontoriroti
õnn ja õnnetus
Aednikukandidaadi CV. Mida ma, elupõline ajakirjanik
ja turundustekstide väljamõtleja, sinna õigupoolest kirjutaksin!? Et tegelikult
olin ma kodumaal kõrgelt hinnatud ja Räpina aianduskooli, Maaülikooli ning miks
mitte ka kolmede ikebaanakursuste diplomitega pärjatud laia profiiliga
aednik-lilleseadja-maastikukujundaja?
Vist ei mängi välja. Sest juba esimesel töökatsel
saaks see uljalt kõlav, kuid häbematu vale paljastatud.
Mis Eestis oli õnn, näib palmisaarel olevat rist ja
viletsus. Vana kontoriroti põli kodumaal polnud laita – palga üle kurta ei
saanud, ülemustega üldjuhul klappis ning töö ise kulges puhtas ja hubases
bürooruumis.
See aga on minevik, mis sellel saarel siin ei maksa
paraku midagi. Kidura keeleoskusega sisserändajate jaoks soojadel kohtadel
ruumi ei ole (ka siinkirjutaja katse sokutada end kontorirotiks ühe veepargi
turundusosakonda lõppes samuti haleda fiaskoga). Tenerifel nö „lihtsa inimese
töökohti“ himustades pole kontoriminevikuga kodanikel aga CV-sse midagi muljetavaldavat
kirjutada…
Nokk kinni, saba lahti.
Jookse kasvõi jalad rakku...
CV sai golfiklubisse muidugi saadetud, aga siinkohal olgu ausalt ära öeldud, et saatmisele järgnenud kahe aasta ja üheksa kuu jooksul pole ihaldatud väljakutset aednikutööle tulnud. Samuti nagu pole tulnud vastuseks ei aad ega beed paljudest teistest asutustest, kuhu saare-elu algusaegadel oma CV-sid pakkide kaupa laiali tassitud sai. Jookse kasvõi jalad rakku, aga mitte ei pääse üle lävepaku...
Ühesõnaga: pärast tulutuid tööotsinguid näis
peituvat üha suurem iva nende inimeste jutus, kes peavad Tenerifel töö
otsimisest õigemaks endale ise meelepärase töökoha loomist.
Seega, mis oleks, kui prooviks ka ise õnne
ettevõtjana? Variante, nagu öeldakse,
on sellisel juhul kaks: tulla toime või põletada näpud…
Mis siin ikka. Tegimegi proovi. Mis sellest proovimisest sai, tuleb juttu
edaspidi.
PLAANID PUHKUST TENERIFEL? Jälgi meie turismiinfot Facebookis! Meie Puhka Tenerifel! infolehe leiad SIIT ning Puhka Tenerifel! infogrupiga saad ühineda SIIN.
Kui tahad olla kursis reaalse eluga Tenerifel, liitu meie Elu Tenerifel Facebooki-grupiga SIIN ning Elu Tenerifel blogilehega SIIN.