JÕUKUSE HÕNGU NUUSUTAMAS EHK KAS ON KERGE LEIDA TÖÖD?

Õigupoolest pärineb see lugu 2015. aasta maikuust, meie Tenerife-elu algusaegadest mil saarel juurte alla ajamiseks ja töö leidmiseks uljalt lävepakke kulutada tuli. Nii sündiski ühel päeval mõnus mõte võimalikust aedniku- ja muruniitjaametist mõnes kohalikus golfiklubis. Mõeldud-tehtud. Jalad selga, äkki näkkab?

Töökohavalik – puhas loogika!

Niisiis. Golfiklubi Golf Las Americas. Vähemalt võhiku silmaga vaadates näib see golfikeskus olevat saarel üks esinduslikumaid - järelikult valitseb siin alati nõudlus aednike, muruniitjate ja teiste usinate töövihtujate järele. Puhas loogika! Ning kuna siinkirjutajal on varuks muruniidukiga edasi-tagasi törtsutamise kogemus oma kunagisest koduaiast Eestis, ei tohiks miski segada ka võimsat läbilööki golfiväljadel. Keeleoskus oli tol ajal küll veel enam kui hädine, ent nagu öeldakse: koputa - ja sulle avatakse.
Koputamiseks sai valitud üks pilvisem varahommik, mil mõnekilomeetrine jalgsirännak kodust golfiklubisse pidanuks olema minimaalselt kurnav. Paraku maitses uni just sel hommikul oi kui magusasti ja teele asudes lõõskas päike taevas juba nii mis kole. Kahtlus, et äkki asutavad personali-inimesed end varsti siestale, sundis sammu lisama. Vast ehk liigagi hoogsalt, sest Golf Las Americase lähedusse jõudes leemendas põhjamaine kvaliteettööjõud higist. Märg oli särk, rääkimata peast.

„Võimas“ spikker töövestluseks

Nii pugeski siinkirjutaja (et mitte endast selle noobli asutuse asjameestele veidrat muljet jätta) esmalt golfiglubisse viiva autoteesilla alla varju. Siin tõmbas mõnus tuuleke ja päike ei paistnud pähe – väärt paik kuivamiseks ning püüdlikult (aga see-eest viletsas hispaania keeles) ettevalmistatud spikrite pähetuupimiseks. „El jardinero (aednik),“ „La maquina cortacesped (muruniiduk),“ „El jardin necesita que lo rieguen? ("Aed vajab kastmist?" ...või midagi taolist)“ ja veel mõned asjad roosal märkmepaberil olid valitud trumpideks, mis sillutaksid teed hiilgavale aednikukarjäärile. Ning igaks juhuks ka „Yo aprendiendo el español. Cursos de español para extranjeros en Ayuntamiento / Centro Cultural de Arona, Los Cristianos ("Ma õpin hispaania keelt. Välismaalastele mõeldud hispaania keele kursused Arona omavalitsuse kultuurikeskuses Los Cristianoses," või midagi taolist).” See viimane oli mõeldud juhuks kui kellelgi peaks tekkima kahtlusi, kas senjoor aednik ikka on võimeline aru saama oma tulevaste ülemuste poolt hispaania keeles antud tulevastest tööülesannetest.
Pärast ligi pooletunnist silla all konutamist olid töölesoovija kiharad peas ja särk seljas piisavalt kuivad, et läbida finišisirge. Kusagilt kaugelt kostev murutraktori surin ja ühe golfiradadega külgneva lukshotelli aias palmiokste kallal ragistavad ning tont teab mis keeles jahvatavad kaks tõmmunahkset võõrtöölist sisendasid optimismi. Kui juba nemad, miks siis mitte ka mina? Meie, eestlased oleme ju kõikjal kõrges hinnas, pikisilmi oodatud tööjõud!

Ilusad hetked jõukate inimeste seas

Golfiklubi fuajee vastas ootustele. Peenike ja väljapeetud värk, õhus hõljumas jõukuse ja jõukate inimeste hõng. Sissepääsust mitte kaugel hakkas silma ka kabinet, kus viibijaid näis olevat mõistlik teavitada oma soovist asuda tööle. Kasvõi homsest.
Et kabinetis oldi hääletoonide põhjal otsustades parajasti ametis mingite tähtsate asjade arutamisega, seadis blogija end fuajees ootele. Otse infotahvli alla, mis teatas, et golfipühamus on keelatud suvalised jalanõud, teksad ja üleüldse suvalised hilbud. Oli omamoodi tore seal suvistes plätudes, suvalises särgis ning suvalistes lühkarites seista ja majja sisenejaid silmitseda.
Kes need inimesed olid? Väärikad persoonid, selles polnud vähimatki kahtlust. Täpsemalt? Miljonärid? Miljardärid? Jumal teab. Igatahes tervitasid kõik nad kõiki hoonesviibijaid, sealhulgas ka siinkirjutajat kas reipa “hellõu!” või vähemalt armuliku peanoogutusega.
Miks ka mitte! Kuuldavasti olla meie presidenti härra Ilvestki omal ajal Ameerikas peetud mitte presidendiks, vaid veidrikust IT-ärimeheks. Sama hästi võib ju ka golfiklubi infotahvli all seisev tundmatu T-särgimees olla mõjuvõimas isik, kes tegelikult rikas on kui kröösus… eksole.

Jutt lühike, aga see-eest konkreetne

Vahepeal oli kabinetis vaikseks jäänud. Hetk oli saabunud ning kotkas laskus kabinetti. 

“Tere päevast! Ma otsin tööd.”
Kahe sekretäri moodi daami silmad läksid suureks.
“Aednikuna või midagi sellist. Tahaksin siin muru niita,” sai kuuma rauda kiirelt edasi taotud. Aga sealt edasi tuli mökk-mökk. Kiirelt pähetuubitu oli ajust haihtunud kui tõmbetuulde. Ka maapõhja neetud spikker oli taskust kusagile kadunud.
Daamid uurisid tulnukat huviga. “Kas Teil CV on?” päris üks neist inglise keeles.
Ei olnud.
“Hetkel meil töötajaid vaja ei ole,” jätkas daam. “Aga saatke meile, palun, e-mailiga oma CV. Siis me saame teiega ise ühendust võtta, kui tekib vajadus.”
Ahah.
“Jah, OK. Muidugi saadan.”
Ehkki daamid naeratasid säravalt, oli selge, et jutt on sellega lõppenud.
“Head päeva!”
“Jah, nägemist.”

Punkt.

Kontoriroti õnn ja õnnetus

Aednikukandidaadi CV. Mida ma, elupõline ajakirjanik ja turundustekstide väljamõtleja, sinna õigupoolest kirjutaksin!? Et tegelikult olin ma kodumaal kõrgelt hinnatud ja Räpina aianduskooli, Maaülikooli ning miks mitte ka kolmede ikebaanakursuste diplomitega pärjatud laia profiiliga aednik-lilleseadja-maastikukujundaja?
Vist ei mängi välja. Sest juba esimesel töökatsel saaks see uljalt kõlav, kuid häbematu vale paljastatud.
Mis Eestis oli õnn, näib palmisaarel olevat rist ja viletsus. Vana kontoriroti põli kodumaal polnud laita – palga üle kurta ei saanud, ülemustega üldjuhul klappis ning töö ise kulges puhtas ja hubases bürooruumis.
See aga on minevik, mis sellel saarel siin ei maksa paraku midagi. Kidura keeleoskusega sisserändajate jaoks soojadel kohtadel ruumi ei ole (ka siinkirjutaja katse sokutada end kontorirotiks ühe veepargi turundusosakonda lõppes samuti haleda fiaskoga). Tenerifel nö „lihtsa inimese töökohti“ himustades pole kontoriminevikuga kodanikel aga CV-sse midagi muljetavaldavat kirjutada…
Nokk kinni, saba lahti.

Jookse kasvõi jalad rakku...

CV sai golfiklubisse muidugi saadetud, aga siinkohal olgu ausalt ära öeldud, et saatmisele järgnenud kahe aasta ja üheksa kuu jooksul pole ihaldatud väljakutset aednikutööle tulnud. Samuti nagu pole tulnud vastuseks ei aad ega beed paljudest teistest asutustest, kuhu saare-elu algusaegadel oma CV-sid pakkide kaupa laiali tassitud sai. Jookse kasvõi jalad rakku, aga mitte ei pääse üle lävepaku...

Ühesõnaga: pärast tulutuid tööotsinguid näis peituvat üha suurem iva nende inimeste jutus, kes peavad Tenerifel töö otsimisest õigemaks endale ise meelepärase töökoha loomist.
Seega, mis oleks, kui prooviks ka ise õnne ettevõtjana? Variante, nagu öeldakse, on sellisel juhul kaks: tulla toime või põletada näpud…
Mis siin ikka. Tegimegi proovi.

Mis sellest proovimisest sai, tuleb juttu edaspidi.

KUIDAS TENERIFELE TULLA?

Loe soovitusi soodsate lennupiletite leidmiseks SIIT.

KUST OTSIDA PUHKUSEMAJUTUST?

Loe selle kohta SIIT.

MIDA TENERIFEL TEHA?

Loe soovitusi SIIT.

Loe soovitusi SIIT.

MILLINE ON TENERIFE KLIIMA?

Loe selle kohta SIIT.